Niisiis ? Gustav Suitsu üleskutse eelmise sajandi algul ? olgem eestlased, kuid saagem eurooplaseks ? on täna sama aktuaalne kui siis. Kui Suits pidas silmas eelkõige vaimset arengut ja ühtsust, siis hetkel tuleks seda tõlgendada juba pigem füüsilise ja eksistentsiaalse üleskutsena. Oleme väljasurev rahvas. Täna ei suuda eesti rahvas ennast taastoota. Ja seda ei suudeta ka tulevikus.
Rahvaarvu säilitamise, kui see on meie soov, ainukeseks võimaluseks on migratsioon. Kas aga eesti rahvas suudab võõraid endasse sulandada? See küsimus on aktuaalne täna, homme ja ka siis, kui Eestis elavad? eurooplased. Ükskõik, kust pärit ja milliste juurtega. Kuid loodetavasti selle maanurga kultuuri ja kombeid austavad inimesed. Neil on säilinud mälestus sellest imelikust ja endasse elavast kama ja verikäkki söövast rahvast, kes ennast teadlikult liigitas väljasureva rahva hulka ning lõpetas eksistentsi piinad väga selge postulaadiga ? oleme eestlased, kuid saame eurooplasteks. Selleks, et järeltulevad põlved valutumalt ületaks väljasuremise piinad ja oleks hingeliselt täisväärtuslikud, sisenedes uude sootsiumisse ? eurooplusse.
Ei ole mõtet ennustada, kas meie identiteet kaob 100 või 200 aasta pärast. Juhul, kui Euroopa Liit laguneb, või jääb võitlevateks rahvusriikideks ka oma sisemuses ja tõekspidamistes, toimub see kiiremini. Kui suudetakse ennast ületada ja rääkida Euroopast kui uuest kodust kõigile, kuid säilitades ka oma eripära, siis hiljem. Kuid see juhtub. On aeg endale tunnistada, et eestimaalastest saavad eurooplased. Lihtsam tulevikule otsa vaadata.
