Ja siis veel need suured riigihanked. Ja Euroopa raha tuleb ka pidevalt peale. Teid ehitatakse, firmad kolivad uutesse klaashoonetesse, hotelle tuleb nagu seeni väikses uduvihmas, prügilad kerkivad ja eurovanglaid rajatakse. Ja Tallinn ei saa ka kunagi valmis. Ja lisaks on Eesti Ehitus üks neist, kes suutnud kõvasti ka krunte kokku kahmata. Nii Eestis kui ka mujal maailmas. Näiteks sealsamas Musta mere veerel. Ja siis on veel see hea, et ehitusfirma praegune omandisuhe on suhteliselt selge. Seal pole selliseid aktsionäre, kes jookseksid aktsiat kohe pärast börsile minekut müüma ja aktsiahinda sellega kangutama. Tallinkile tehti nõnda väidetavalt külma ? suured fondid müüsid ennast kohe välja, kuigi kokkulepe oli vastupidine.
Ja ka see on positiivne, et veel üks ehitusfirma liigub läbipaistvuse poole. Üleüldse on see hea, et ehitus liigub läbipaistvuse poole, sest seda sektorit on kaua piinanud mitmed probleemid. Näiteks ümbrikupalgandus.
Keegi kuskil ajakirjanduses viitas hästi, et Eesti Ehituse emissiooni maht on umbes 277 miljonit krooni ehk umbes poole vähem, kui maksis metalliärimees Viktor Levada Olümpia hotelli vastas paikneva krundi eest. See näitab, et Luman ei lähe lisaraha hankimise peale. See raha pole ehituses midagi. Järelikult tundub Lumanil olevat plaanis ikkagi vaid üks ? firma läbipaistvuse suurendamine. Aga milleks? Võib-olla näiteks selleks, et firma tahab võimsamalt välisturgudele minna ja seal hinnatakse partnerit selle läbipaistvuse ja prestii?i järgi.
