Vaatasin ühte uudistesaadet, kus talunik oli endale appi kutsunud kohaliku kooli lapsed kuuseistikuid istutama. Maksis neile 30 senti istutatud kuuse eest ja ütles ainult ühe lause: ?Meil on tööjõupuudus.? See oli vastus reporteri küsimusele: ?Miks??

Seda lauset ei kuule ma esimest korda. Õigemini on see muutunud lööklauseks, millega võib põhjendada mida tahes ja kus tahes. Nii era-, kui avalikus sektoris, nii linnas kui maal, nii tööstuses kui teeninduses, nii suurtes kui väikestes ettevõtetes. Lühidalt ? kogu majanduses. Sellele probleemile võib läheneda kahest aspektist ? see on halb ja see on hea. Halb seetõttu, et piirab ekspansiivset arengut (mis omakorda ei peaks olema arengu eesmärk). Hea, sest sunnib ettevõtjat mõtlema efektiivsusele, uute lahenduste leidmisele ja soodustab loomingulist lähenemist ärile. Just see viimane on kokkuvõtvalt hea. Protsess, mis väärtustab inimest ja sunnib ettevõtjat olema efektiivsem, annab ju lõpptulemusena efekti konkurentsivõimes, milles me just Euroopas mahajääjate hulgas oleme. Eelkõige efektiivse majandamise edetabelis ei ole meil Euroopa keskmike hulka asja.

Elus on ikka nii, et kui ollakse nurka surutud, leitakse tihti väljapääs, mida rutiinse töö ja mõttelaiskuse korral ei leia. Ekspansiivne areng on lihtsam ? kui tuleb tellimus, võtame aga tööjõudu juurde, pole probleeme. Kui ettevõtja peab keelduma rahast, kuna ei ole tööjõudu, paneb see iga ärigeeniuse südame verd tilkuma: kuidas siis nii, raha vedeleb maas ja ma ei suuda seda üles korjata! Ega kummikutootja Nokia ei oleks kunagi hakanud mobiiltelefone tootma, kui Soomes oleksid teed muutunud kogu aeg porisemaks ja sood suuremaks. Mobiile tuli tootma hakata, sest kummikuid enam ei vajatud. Isegi kalossid kadusid linnatänavatelt.

Loodetavast ei saa tööjõupuudusest meie majanduse Achilleuse kand. Loodetavasti kujundab see surutis meie majandust innovaatiliseks ja efektiivseks, kus inimene on kõrgelt hinnatud ja hästi makstud, kuna ta on defitsiitne kaup.