Nüüd näib, et universaalne raamatukogu on hakkamas reaalsuseks saama. Esimest korda pärast Aleksandria raamatukogu hävimist on maailm jõudnud punkti, kus on võimalikuks saanud kõigi kunagi loodud kirjatükkide koondamine ühte hoidlasse. Mitte küll enam papüüruserullide või Gutenbergi päevadest saadik tavapäraseks saanud vormis, vaid arvutifailide kujul.
Otsingumootori poolest tuntud Google skaneerib kõik viie suure USA raamatukogu hoidlates leiduvad trükised. Internetikaubamaja Amazon on digitaliseerinud sadu tuhandeid nüüdisaegseid teoseid. Hiina ettevõte Superstar on juba imenud failidesse 1,3 miljonit hiinakeelset köidet kokku kahesajast raamatukogust.
Sumerite ajast tänaseni on maailmas ilmunud vähemalt 32 miljonit raamatut ning 750 miljonit artiklit ja esseed. Kuid kõigile vabalt kasutada on vaid 15% raamatutest. Kümnendik on praegugi trükis. Kolmveerand maailma raamatutest aga on kaitstud autoriõigustega, kuigi neid keegi enam ei trüki ega kavatsegi seda teha. Seejuures ei pruugi keegi teadagi, kellele täpselt mingi teose kirjastamisõigused kuuluvad. Nii on enamik raamatute skaneerijaid sellest 75 protsendist kaarega mööda käinud. Kuni Google paari aasta eest leidis (vähemalt enda meelest) vettpidava juriidilise nipi nendegi levitamiseks.
Arvata võib, et raamatute digitaliseerimine muudab nende kasutamisviisi. Ajakirja Wired palgaline Kevin Kelly ennustab New York Timesis, et digitaliseeritud teoste linkide kaudu sidumisel (näiteks viitamise eesmärgil) saab neist lõpuks üks suur raamat (taas borgeslik idee ? raamat kui universum). Väikese raamatukoguga kolkaülikool võib aga soodsalt omandada miljoneid uusi teoseid.1
