Kui pumbata juba vaikselt visisevasse autokummi kogu aeg õhku juurde, siis saab sõita küll. Kui aga pump seisma panna, vajub kumm löntsi ja sõit lõpeb. Just selline võib olla firmade ja projektide saatus.
Teisalt suurendab see jagajate väge ja võimu, vahendajad saavad oma osa. Kui see on näiteks 5%, on see ikkagi üle viie miljardi, mis makstakse firmadele ja inimestele, kes projekte vahendavad. Miljard aastas ? pole paha, sellega saab ikka palju inimesi ära toidetud. Ja ka uusi töökohti juurde tekitada. Tarbimist suurendada ja kinnisvara soetada. Kas see mõttearendus viitab sellele, et seni, kui rahajõgi voolab, on meil väga raske kasutusele võtta eurot? Seepärast, et suuri summasid süstitakse igal aastal meie majandusse ja paljudel juhtudel üsna kahtlastesse projektidesse. Juba täna on märke, et mõned fondid ja programmid ei suuda raha enam nii palju jagada kui võimalik. Asi lihtsalt selles, et pole, kellele jagada ? pole projekte, ideid ja vajadust. Samas raha on olemas ja iga vähegi tingimustega sobiv projekt rahastatakse.
Majandust ja inimeste tulevikku silmas pidades on peatähtis küsimus, kas raha paigutatakse pehmetesse või kõvadesse väärtustesse. Esimese all tuleb eelkõige silmas pidada teadust, haridust, uuringuid, innovaatikat. Kõvad väärtused on pigem teed, infrastruktuur, kivi, betoon. Või kulub suur hulk raha vile peale ? projektimajandusele, mis ei tooda väärtusi, küll aga inflatsiooni ja tarbimist.
