Põlevkivi ainus alternatiiv oleks tuumaenergia
Eesti Energia nõukogu eilne otsus valida Sandor Liive firma juhiks ja üleeile toimunud ümarlaud põlevkiviteemal viitavad selgesti Eesti valikutele tulevikus, kus on tähtsal kohal aatomienergia.
Liive on tuntud kui Leedu projekti toetaja. Selle projekti kohaselt investeeriks Eesti Energia sobiva äriskeemi korral uude Ignalina aatomijaama. Siin on palju plusse, millest tähtsamad on Euroopa Liidu tugi ning kindlasti toetused ja tuumakütusejäätmete tõenäoline ladustamine Leedus. Põlevkivi riikliku arengukava koostamist juhib aga akadeemik Anto Raukas, kes pooldab samuti aatomienergiat, kuid tahab, et jaam ehitataks Eestisse.
Oleks ära söönud
Riigi oma tuumajaam annaks Eestile energeetilise sõltumatuse, nagu praegu põlevkivigi, milleta taasiseseisvumine poleks Raukase sõnul kõne alla tulnud, sest suur Venemaa oleks meid lihtsalt ära söönud.
Paraku jätkub meil põlevkivi umbes 25–40 aastaks ja uued energeetilised lahendused on hädavajalikud.
Eile veel vähemalt 3,5 aastaks Eesti Energia juhiks kinnitatud Sandor Liive ütles, et Leedu tuumajaama projekti uuringutes osalemine on üks võimalusi Eesti Energia tootmisportfelli mitmekesistada. “Tuumaenergeetika valdkonda ei tasu Eesti Energia jaoks üle tähtsustada, see on lihtsalt üks võimalus,” ütles Liive. Hetkel käivad koos Ignalina projekti juriidilisi ja finantsküsimusi arutavad töögrupid.
Eesti elektrimajanduse arengukava aastateks 2005–2015 (valitsuse poolt heaks kiidetud 2005. aasta lõpul) sisaldab tuumaenergia kohta kahte lauset: “Leedu tuumaenergeetika arendamise perspektiivide selginedes analüüsitakse koostöö võimalusi uue võimaliku tuumajaama projektis osalemiseks. Tuumajaama rajamine Eestisse pole lähiajal ei tehniliselt ega majanduslikult põhjendatud.”
Liive sõnul pole teadaoleva tuumatehnoloogia tingimustes mõtet praegu Eestisse tuumaelektrijaama rajada. “Seda oleks mõtet teha Leedus või Soomes, kus on kompetents selles vallas juba olemas,” ütles ta.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Einari Kiseli sõnul käib jutt kahest erinevast perioodist. “Enne 2015. aastat Eestisse kindlasti tuumajaama ei tehta,” kinnitab Kisel. Sellele ei vaidle vastu ka akadeemik Raukas. Mingeid tuumajaama puudutavaid otsuseid Kiseli kinnitusel tehtud ei ole.
“Kui see vajadus aastail 2020–2030 tekib, analüüsitakse selline projekt kindlasti igakülgselt läbi, vastavaid otsuseid tuleks hakata vastu võtma alles kümne aasta pärast,” nendib Kisel. “Eesti tingimustes tuleb kindlasti arvestada seda, et eelnevalt tuleks koolitada vähemalt 500 inimest, kes tuumaelektrijaamaga hakkama saaks, samuti tuleks luua vajalik infrastruktuur ja seadusandlus.” Kiseli sõnul on praegused tuumajaamad Eesti jaoks lihtsalt liiga suured. Majanduslikult mõttekad projektid algavad tema hinnangul 1200 megavatist, Eesti keskmine elektritarbimine on 800 megavatti. “Kui väiksemad tuumajaamad muutuvad majanduslikult tasuvateks, on võimalik kõnelda ka nende loomisest Eestisse,” sõnab Einari Kisel.
Akadeemik Raukas ütles EPL-i Ärilehele, et “tuumajaama rajamisel peaks Eesti arvestama lahendusega, mille järgi ostame sisse nii tehnoloogia kui ka spetsialistid”. Tema hinnangul läheb ühe tänapäevase tuumajaama teeninduseks vaja sadat oma ala tippu. Akadeemik arvab, et läheneda tuleks USA energiapoliitilise sõltumatuse seisukohast, mille järgi rajataks suur hulk uuel tehnoloogial baseeruvaid tuumajaamu ja nende toetamiseks kivisöe baasil töötavad elektrijaamad.
Hoiame silmad lahti
Akadeemik Endel Lippmaa jagab seisukohta, et kiirustada pole vaja. “Las selle paneb paika majandus, hoiame silmad lahti ja teeme asja ära siis, kui on õige aeg. Ja meil on aega vähemalt 10–20 aastat,” märgib Lippmaa. Praegu on tema sõnul majanduslikult kõige tasuvam toota energeetilist kütust põlevkivist, jälgides samal ajal tuumaenergeetikas toimuvaid arenguid.
“Maailmas, näiteks Indias ja Hiinas, käib massiline tuumajaamade projekteerimistöö laialdaseks ehituseks. Meil on vaja vaadata, missugused neist lähevad masstootmisse, ja selline välja valida, sest see on odav,” leiab Lippmaa.
Ärileht kirjutas ka nn Niitenbergi plaanist (Arvo Niitenberg oli Eesti Vabariigi portfellita minister, kes tegeles aatomienergeetikaga – toim). Just tema käis välja plaani ehitada Eestisse (Sillamäele, Keilasse ja Võrtsjärve äärde Valmasse) kolm 300-megavatist jaama. Eesti Gaasi nõunik Arvi Hamburg nimetas seda plaani müüdiks.
Sillamäel on ka kiltkivi, mille tonn sisaldab 450 grammi uraani. Esialgu on teadlased selle kaevandamise suhtes skeptilised.
Kommentaar
Anto Raukas
akadeemik
Jätkem parem jutud päikese, tuule, energiavõsa, pilliroo ja hüdroenergia suuremahulisest kasutamisest lähiajal. Põlevkivi on meie rahvuslik rikkus ja meie majanduse alus. Põlevkivimajandus moodustab üle kümne protsendi SKT-st. Kaevandamisest me ei pääse!
Põlevkivi kasutamisel peame lähtuma mitmest aspektist. Esiteks poliitiline – põlevkivi on meie julgeolekugarantii, tagades meie energeetilise sõltumatuse.
Ei saa ka unustada, et ligi viiendik Kirde-Eestist on seotud kaevandamisega, kas siis otseselt kaevanduses töötades või kaudsemalt.
Kaevandustel on mõju ka asustusele, selle järgi kujuneb välja näiteks teedevõrk.
Kolmandaks majanduslik aspekt – pole küll ilus rahvale öelda, aga pole majanduslikult tasuv, kui kasvatame kaevanduse peal nisu ja rukist, mida niikuinii Eestisse sisse ostetakse. Aga põlevkivi peab kasutama otstarbekamalt, mitte lihtsalt ahju ajama. Ühest tonnist põlevkivist toodetakse praegu kuni 800 kWh elektrit, mille turustamisest saab tootja 336 krooni. Kuid ühest tonnist põlevkivist võib toota ka põlevkiviõli, gaasi ja keemiaprodukte müügiväärtusega 875 krooni ning ühtlasi kasutada põlevkiviõli märksa paindlikumalt, sealhulgas ka energeetilisel otstarbel.
Meie eesmärk on, et elektrihind ei tõuseks ja ka ärimehed saaks mõõdukat kasu. Kindlasti ei tohi teha hinnaalandust keskkonna osas. Kompromissi leidmine on ainuke mõistlik tee. Aastas kaevandatavat kogust tuleb piirata – elektrienergiale 10–12 miljonit tonni aastas, põlevkiviõli jaoks 8 miljonit.
Praegu kaevandatakse aastas 14 miljonit tonni, seega mahud kasvavad.
