26.10.2006, 00:00
Jüri Käo: raudteest saadava raha viime Armin Karu juurde
FOTO:
Eesti Raudtee riigile tagasi müünud Baltic Rail Service’i (BRS) omanikeringi kuuluvad Jüri Käo ja Guido Sammelselg tõrjuvad minister Edgar Savisaare väiteid.
Reisirongiliikluse arendamise egiidi all ei tehta nende hinnangul edaspidi raudteel muud, kui toetatakse Vene transiiti.
Käo ja Sammelselg istuvad mugavalt NG Investeeringute Hobujaama tänava kontoris ja räägivad, et tegelikult oleks palju soodsam Eestis inimesi taksoga kui rongidega sõidutada.
**Eelmisel nädalal parafeeris BRS majandusministeeriumiga lepingud, millega riik ostab BRS-i osaluse Eesti Raudtees tagasi 2,35 miljardi krooni eest. Mis meeleolud praegu BRS-i leeris valitsevad?
Guido Sammelselg (GS): Hind, millega riik tagasi ostab, on madal. Suprema hindas 2004. aasta kevadel firma väärtuseks viis-kuus miljardit krooni. Olime nädala kaugusel börsileminekust, lõpetasime rahandusministeeriumiga läbirääkimised ja invsteeringuplaanide kooskõlastused. Kõik oli parafeeritud ja jõudis ministri lauale. Siis aga Res Publica valitsus kukkus ja polnud enam ministrit.
Jüri Käo (JK): 25 protsendi aktsiate börsileviimisega oleks saanud korraliku läbipaistva ettevõtte, mis töötab selgete kriteeriumide alusel ja kus ei otsusta asju mingid mehed nurga taga. Viis-kuus miljardit oli realistlik hinnang firma väärtusele. Börsileminek oleks olnud hea plaan ja mul on siiamaani kahju, et see ebaõnnestus.
Sellest ajast on riik raudtee infrastruktuuri kasutustasude ja muuga ettevõtte väärtust ja sellega seoses ka oma vara väärtust kõvasti vähendanud. Aga see on olnud eesmärgipärane tegevus, mis pidigi lõppema sellega, et riik ostab raudtee tagasi.
**2004. aastal valitsus vahetus. Mis edasi sai?
JK: Siis keelati päevapealt kõigil ametnikel börsist rääkimine ja valitsus tegi otsuse, millega keelati isegi analüüsida, kas riigifirmade aktsiate börsileviimine oleks kasulik või kahjulik samm. Jutt oli ju ka Eesti Energiast ja Tallinna Sadamast.
GS: Riik võiks ikka vähemalt analüüsida, millised on tema võimalused.
**2004. aastal hakkas Savisaar BRS-i pigistama. Samal aastal aktiveerus turul aga Severstaltransile kuuluv raudteeoperaator Spacecom. Kokkusattumus?
GS: Kõik konfliktialged tulenesid raudteeseadusest. See ja sellest allpool seisvad aktid läksid erastamislepinguga omavahel konflikti. Erastamislepingus olid tariifid sellised, nagu need olid. Seal oli kirjas, et Eesti Raudtee läbilaskevõime säilitatakse kuni 2007. aastani 80 protsendi ulatuses. Raudteeseadus muutis selle kõik, tegi Eesti Raudteest kui operaatorist tavalise konkurendi ja teiselt poolt kisuti infrastruktuuritasud alla, et teistel operaatoritel oleks võimalik edukalt turule tulla. Seejuures majanduslik põhjendus sellele sisuliselt puudus, sest 90 protsenti Eestit raudteed pidi läbivatest kaupadest tuleb väga kaugelt ja otsustajaks on nn pikk õlg ehk Venemaa ots. See, kas Eesti infrastruktuuril vedamise tasu on pool dollarit või üks dollar kõrgem, küll huvitab kaubavedajat ning see on ülioluline meie investeeringute jaoks, ent kaubavooge see ei mõjuta, sest mitukümmend dollarit makstakse ära Venemaa raudteele.
**Nii et väited, nagu kõrgemad infrastruktuuritasud võiks vähendada meie raudtee konkurentsivõimet ja suunata kaubavood Eestist eemale, ei pea paika?
JK (otsekoheselt): See on räige vale! See on olnud instrument BRS-i pigistamiseks, muud ei midagi. Meil ei ole mõtet jaanalindu mängida. Kui vaadata, kuidas meid on pigistatud, siis näeb selgelt, kuidas on eelistatud mitte Eesti, vaid Vene investoreid. Miks, seda teavad võib-olla kusagil mõned organid.
**Miks siis ometi?
GS: Avalikult on välja öeldud, et Vene firmade käes on otseselt ka kaubaveod. Tegelikult see nii ei ole, kaubavedajad räägivad ka meiega täiesti otse. On loodud illusioon, et Venemaalt tulnud operaator oleks justkui paremini seotud kaupade omanikega. Praegu on meil aga läbirääkimised näiteks söevedajatega ja nad mõtlevad väga sügavalt, kas on mõtet ise vedada või anda veod Eesti Raudteele. Kaubaomanikud, vedajad ja ekspedeerijad käituvad ratsionaalselt.
**Kas see tähendab, et ka neil on huvi, et Eesti Raudtee infrastruktuuri oleks piisavalt investeeritud?
GS: Absoluutselt. Loomulikult tahab igaüks teenuse eest madalat hinda maksta, aga igaüks tahab ka korralikku teenust, mille aluseks on korralik rööbas.
JK: Tahetakse jätkusuutlikkust.
** Aga BRS-i kinnitusel on ju ka Eesti Raudtee infrastruktuur heas korras. Ainult Savisaar arvab, et ei ole.
JK: Kindlasti on see heas korras. Seda saavad hinnata asjatundjad, kellel on vastav ettevalmistus ja kes seda tunnevad. Raudtee peab vastama kindlatele tehnilistele tingimustele ja Eestis on see nii.
GS: Mis me siin ise leiutame, me pole ka ju infrastruktuuriinsenerid. Aga viimase aasta jooksul on raudtee üle vaadanud nii Deutsche Bahn kui ka soomlased. Ja kõik on rahule jäänud.
**Minister ütleb, et sütt saab Eesti raudteedel tõepoolest kenasti sõidutada, aga reisirongiga liiklejad nurisevad, et koliseb ja kiirust pole.
JK (jälle põrutavalt): See on demagoogia! Eestis polegi kiireid ronge. Meile on ette heidetud kiirusepiiranguid. Loomulikult! Me remondime infrastruktuuri ja selleks on tahes-tahtmata vajalik lõikudel kiirust piirata.
Inimesed on harjunud, et Tartu maanteel pannakse liiklus kinni ja keegi seal ei sõida. Või siis maanteel puistatakse killustikku ja kiirus on piiratud 30 km/h. Aga siis, kui raudteed remonditakse ja kiirus on piiratud 30–40 km/h, on Eesti Raudtee paha.
GS: Maanteel lõpetatakse remont ära, võetakse kiiruspiirang maha ja kõik on korras. Aga raudtee puhul jääb justkui mulje, et kogu aeg on kiirus piiratud – aga ei ole ju! Samamoodi nagu maanteel, tehakse suveajal remonti raudteel. Raudteeremont peab käima väga kiiresti, liiklust ei saa seisata. Ja sellest on jäänud mulje, et kogu aeg on sõidukiirus aeglane. Ei ole tegelikult.
**Savisaar heidab BRS-ile ette, et investeeringukohustus on enam kui 300 miljoni krooniga täitmata. Lisaks heidab ta ette, et BRS on osa infrastruktuuri mõeldud investeeringuid veeremisse paigutanud.
GS: Erastamislepingus oli investeeringute kogumaht 2,6 miljardit krooni. Tänaseks on BRS investeerinud 3,049 miljardit krooni. Ja investeeringuid infrastruktuuri – see tõsine insenertehniline küsimus ja tüliõun – on tehtud täpselt kaks miljardit krooni. Aga seda pole BRS teinud mitte lubatud viie, vaid 4,25 aastaga.
JK: Erastamislepingut tuleb käsitleda tervikuna, mitte sellest üksikuid punkte välja rebida. Kui BRS-i tahetakse rünnata, rebitakse selleks lepingust üksikuid punkte välja. Aga samas unustatakse, et lepingu üks kandvamaid klausleid ütleb, et ärikeskkonna muutudes vaadatakse investeeringuplaan üle ja muudetakse vastavalt vajadusele. Ei ole võimalik teha viieks aastaks äriplaani, mida hiljem komakoha täpsusega täita tuleb. Äritingimused muutusid seoses uue raudteeseadusega 2004. aastal kardinaalselt. Turg avanes. Eesti Raudtee tulude baas keerati pea peale, ent teisalt hakati nõudma investeeringuplaani täpset täitmist. Ja kui BRS on teinud ettepaneku äriplaani muuta, on see poliitiliselt tagasi lükatud, et ei sobi. Sest käib ju sõda.
GS: Nii et BRS on investeerinud sadu miljoneid kroone nõutust rohkem. Veeremi- ja infrastruktuuriraha kõrvutamine on populistlik mull. 2001. aastal töötas Eesti Raudteel 16 vedurit, normaalne olnuks umbes 40–50. See oli katastroofieelne seisund.
JK: Praegu on Eesti Raudtee üks väheseid raudteefirmasid, kellel pole veojõuga probleeme. Lätis on sellega suured probleemid, samuti Venemaa Oktoobriraudteel. Tänu Ameerika veduritele on meil lahendatud veojõuküsimus. Neid vedureid on küll kõvasti kritiseeritud, aga nüüd on aru saadud, et need on head vedurid.
**Aga kritiseerijad ütlevad, et vedurid on sobimatud, lõhuvad jne.
JK: Kus nad lõhkunud on? See oleks nüüd näha.
**Igatahes lubab Savisaar nüüd Eesti Raudteele Euroopa Liidu rahakraanide avanemist, eraomanduses raudteele seda raha ei antavat. Nüüd aga tehakse valmis nii Koidula piiripunkt kui ka Tallinna ümbersõit. Seejuures kinnitatakse ministeeriumist, et selleks ei kulu sentigi maksumaksja raha.
JK: See oleks väga tore, kui ei kuluks, aga mina seda ei usu. Ma arvan, et hakkab kuluma. Ja see pole ka õige, et praegu ei saa EL-i raha raudteel kasutada. Kuna BRS on ebasoovitud kaasaktsionär, pole riik seda raha taotlenudki. Seda ei ole soovitud meiega koos taotleda.
Tegelikult oleks Euroopast raha saamine ka praegu täiesti võimalik, ministeeriumi inimesed teavad seda, Ain Tatter (ministeeriumi teede- ja raudteeosakonna juhataja – toim) ütleb, et saab. Aga ühtegi Eesti Raudtee taotlusprojekti ei ole lülitatud kümne prioriteetsema projekti hulka. Esimese kümne hulgast saavad raha võib-olla esimesed kolm. Kui me üldse kusagil oleme, siis nimekirja lõpus. Ja teisalt öeldakse meile, et me ei saa raha taotleda. BRS tõesti ei saa, Eesti Raudtee ka ei saa, aga ministeerium saab.
GS: See on selline rumal pendeldamine, et kui meie küsime Euroopast raha, siis küsitakse vastu, kus meie plaanid on. Tooge siia, saab, omandisuhe pole takistuseks. Küsime ministeeriumist – seal öeldakse kuni ministri tasemeni välja, et käidi küll Brüsselis, aga sealt öeldi, et ei saa.
JK: Meie projekte ei panda nimekirja – see on mäng, mida kõik asjaosalised teavad, aga osa poliitikuid ei taha tunnistada. Aga muidugi on see osa plaanist.
**Kas teil siis pole usku, et nüüd, riigi omanduses, avanevad raudteele paisu tagant eurorahajõed?
JK (ägestudes): Seda, et nüüd tuleb EL-i kroon või euro raudteele, tahaks kohe näha. Mina seda ei usu. Kui EL-i raha hakatakse raudteesse panema, on see jätkuvalt vale – see raha tuleb võtta venelaste käest! Miks peab Eesti maksumaksja sõitma kehvadel maanteedel? Euroopa rahaga võiks teid korda teha, sest see raha tuleks samast programmist.
Eestil tuleb teha poliitiline otsus – kas me teeme oma inimeste elu mõnusamaks või anname raha venelastele. Praegu on kogu plaan teha autoteid korda, nüüd tuleb teha poliitiline otsus, et võtame sealt raha ära ja anname venelastele, lastes neil raudteel odavalt sõita. Seda otsust ma ootaks väga. Aga see otsus peab tulema, euroraha peab ümber jagama, sest plaanid on tehtud – raudteele pole ühtegi krooni planeeritud.
**Nii et Euroopa maksumaksja rahaga hakatakse Vene transiiti toetama?
JK: Just. Ehtsalt!
GS: Kui seda nüüd natuke leevendada, siis loomulikult on projekte, mis tuleks ära teha nii EL-i kui ka Eesti riigieelarve rahadega. Nagu näiteks Tallinna ümbersõit, mis on hirmsalt veninud. See käivitaks Paldiski sadamad ja viiks linnast ohud välja ning võimaldaks Kopli kaubajaama kinni panna. Kümmekond hektarit raudtee kila-kola ja tsisterne kaoks kesklinnast. Ja Koidula piirijaam tuleks ära teha. Aga põhimagistraalide raha tuleks võtta sõitjate käest, tasude kaudu.
**Miks on Koidula piirijaama ja Tallinna ümbersõidu projektid veninud?
GS: Ei teagi. 2001. aastal arvasin, et kohe hakatakse ümbersõiduga tegelema, aga nüüd on see antud Tallinna Sadama haldusalasse. Ning infrastruktuuritegelased on lükatud isegi aruteludest kõrvale.
JK (muiates): Tallinna Sadam ehitab raudteed ümber Tallinna, see on huvitav. Ning Eesti Raudtee protsessis ei osale. Arvan, et see pole nii juhuslikult.
**Savisaar peab vajalikuks reisirongiliiklust Eestis jõudsalt arendada. Juba järgmisel aastal hakkavad rongid tema lubaduse kohaselt sõitma näiteks Peterburisse. Ning samal ajal tahab Savisaar Edelaraudteelt tagasi osta Pärnu- ja Viljandi-suunalised raudeelõigud.
JK: Jah, tundub, et Savisaarel on plaan kogu raudtee riigistada. Mina olen jätkuvalt seda meelt, et rongiga liiklemine Eestis omab rohkem elustiili ja nostalgia joont. Pole ühtegi ratsionaalset põhjendust, miks peaks Eestis reisirongiliiklust niivõrd tohutult arendama. Aga ükski poliitik seda tunnistada ei julge – ta aetaks ahju ja pandaks tuli otsa. Paljudes kohtades on odavam inimesi taksoga sõidutada kui loksutada ronge edasi tagasi – kahjuks on see nii. Aga rong, vedur, relsid kehastavad inimestele ühte väga kindlat asja riigis ja maailmas. Paraku peame meie selle elustiili küsimuse kõik koos kinni maksma. Igal aastal doteeritakse rongiliiklust hullupööra. Samas on põhjendatud võib-olla ainult Tallinna linna lähedane rongiliiklus.
**Mis kampaania see suvel oli, kui Prominvestors ja Deutsche Bahn ehk võimalikud ostuhuvilised käisid Savisaare juures?
JK: Eks nad käisid küsimas, mida minister arvab, ja ise võite arvata, mida minister arvas.
**Kas peab paika info, et Edward Burkhardt on pidanud läbirääkimisi BRS-i müügi üle ka Severstaltransi esindajatega?
JK (tõsimeeli): See on otsene vale, mida keegi on hakanud mingil hetkel levitama. Burkhardt pole nendega kohtunud ega läbirääkimisi pidanud.
**Kui riik hakkab doteerima Vene transiiti, siis milliseid muutusi see siin tegutsevate transiidifirmade turul kaasa toob?
JK: Sõltub, mida riik Eesti Raudtee operaatortegevusega plaanib, kas see müüakse maha või ei. Kui müüakse, ostavad venelased selle kindlasti ära. See tähendaks, et kogu Eesti transiit läheks venelaste kontrolli alla – sajaprotsendiliselt ühe grupi ehk Severstaltransi kätte. Ja mina ei laseks sel sündida.
GS: On ka ilusamaid ootusi. Soome riigiraudtee on deklareerinud, et tahaks väga opereerida Eestis. Riigi jaoks on see nii majanduslik kui ka poliitiline otsus.
JK: Aga Vene riigi huvisid ei tasu alahinnata. Venelased finantseerivad siin poliitilisi protsesse. Minu arvates on tegemist riigi julgeoleku küsimusega.
GS: Halb ei oleks mitte see, kui Eesti transiit langeks Vene riigi kätte, vaid see, kui ta langeks ühe väga tugeva majandusliku grupeeringu kätte, mis on Vene riigi poolt otseselt manipuleeritav. Elu on näidanud, et nii mõnigi suur konsortsium Venemaal ei pruugi pikalt püsida. Me ei tea kunagi, kas sellel firmal, kes võiks omada ka osa Eesti Raudteest, on Vene riigi administratsiooni ja riigiraudteega ka mõne aja pärast head suhted. Meie siin oleme need väikesed vennad, kes seetõttu kannatada võivad.
Nii et kui Eesti Raudtee operaatortegevust müüa, siis on see õigem EL-i müüa. Nii soomlased kui ka sakslased on vaieldamatult profid ja oskavad Vene operaatoritega läbi rääkida.
**Mida kavatsete teha rahaga, mille raudtee müügist saate? (Käo, Sammelselja ning nende äripartnerite Ganiger Investile kuulub 33 protsenti BRS-ist.)
JK (naljaga): Armin Karu (Olympic Casino suuromaniku) juurde viime kõik! Aga mitte Olympic Casino aktsiatesse, vaid kasiinosse! Ei, see oli nali.
Tegelikult ei tea. Me ei ole veel midagi müünud. Investeeringuplaane on nii Eestis kui ka väljaspool.
GS: Oleme mõlemad kogenud ettevõtjad, plaanide puudust pole.
**Kas raudteeärist hoiate nüüd mõnda aega eemale?
JK: Tundub, et Eestis enam selliseid võimalusi ei olegi. Praegu on ainuke müügis olev raudtee Armeenia riigiraudtee. Sinna on vaja raha viia…
GS (naljatledes): Nüüd sa said homseks lehe esikaanele – Käo läheb ostma Armeenia raudteed!
JK (muigab): Ei, ma kohe täpsustan, et ei lähe. Ühelgi juhul ei lähe.
**Aga mis siis, kui raudtee tagasiost riigikogu heakskiitu ei saa ning ära jääb? Juba on avaldatud kahtlusi, kas riik saab ostuks vajalikku raha lisaeelarvest, kust Savisaar selle võtta tahtis.
JK: Siis BRS jätkab. Eks nad saavad lisaeelarvesse paranduse teha. Riigil on palju raha, mis on iseenesest väga ohtlik. Siis tekib valitsusel tunne, et nad suudavad kõiki asju toimetada ja kontrollida.
Nüüd hakkavad raudteed opereerima, aga miks mitte ka näiteks hotelle – täiesti riigiäri ju! Ja kauplusi. Näiteks Käoga seotud Selveri kett teenib praegu hiigelkasumeid – riik peaks kauplustes kehtestama õiglased hinnad leivale, piimale, jahule ja suhkrule. Aga kui majandus läheb allamäge, tekib häda kogu kaadervärgi ülalpidamisega.
Valitsuses ja riigikogus võib raudtee tagasiost tekitada suuri vaidlusi. Aga praegu pole riigil mõistlik seda protsessi pidurdada – on juba kaugele jõutud. See, kui nüüd hakata BRS-i mingi asjaga kiusama, tähendaks, et riik on kohtus oma argumendid maha mänginud.
GS: Praegu tuleb asi lõpule viia ja loota, et tulevikus saab asi mõistlik olema. EL-ist tuleb raha suurtele projektidele, aga raudteetariife tõstetakse, et saaks investeerida. Kui praegu protsess seisma jätta, tekiks küsimus, mis asja me siin riigis üldse teeme – üks toob, teine lükkab tagasi, ühed on parempoolsed, teised vasakpoolsed. Tekib suur segadus. Ja 2004. aastal rakendus ka uus raudteeseadus, mis kehtestas uue infrastruktuuri kasutustasude metoodika. Kasutustasud langesid BRS-i arvates liiga madalale, et raudteed üleval pidada ja arendada.
JK (satub hoogu): See oli üks paljudest võimalustest, kuidas BRS-i elu kibedaks teha. Praegu ütleb isegi peaminister Andrus Ansip, et infrastruktuuritasusid tuleb tõsta, muidu ei tule investeeringutega välja. Meie oleme sama juttu rääkinud mitu aastat, aga meile on kogu aeg üritatud vastupidist tõestada. Ma usun, et kui riik saab raudtee omanikuks, siis kasutustasusid kohe tõstetakse, sest siis pole enam paha BRS-i.
**Minister Savisaar ütleb, et ei ole vaja tõsta.
JK: On kaks plaani. Majanduslik plaan on tasusid tõsta. Aga kui arvestada, et oleks veel vaja Vene transiidile teha mingeid eeliseid või kuidagi veel seda toetada, siis on ainuke tee võtta riigieelarvest raha ja see infrastruktuuri kasutustasude kaudu venelastele anda ehk hakata raudteed doteerima.
**Kas praegu kehtivate tasudega ei majanda raudteed ära?
GS: Majandab küll, aga väheseks jääb. See on dünaamiline äri. Venemaa on öelnud, et Petseri–Orava–Tartu liinil suurenevad kaubavood, aga see on Eesti Raudtee kõige kehvemas seisus infrastruktuur ja sinna oleks hetkel vaja hüppeliselt investeerida. Seda on võimalik teha raha juurde laenates, riigieelarvest seda toetades või infrastruktuuritasusid tõstes. Laenata saab siis, kui tead, et teenid tagasi. Infrastruktuuritasusid on küll langetatud, aga isegi hullemini on ettevõttele mõjunud selgusetus tuleviku suhtes. See, et ametnik majandusministeeriumist ütleb, et laenake aga raha, eks edaspidi vaatame, mis saab, suuri panku ei veena.
**Majandusministeerium on lehvitanud Euroopa Komisjonist saadud paberit, kus öeldakse, et raudtee infrastruktuuri kasutustasude arvutamise metoodika Eestis on korrektne.
GS: See oli nii, et üks komisjoni ametnik lahkus töölt ja andis sõna otseses mõttes viimasel minutil riigile vastuse, millega majandusministeerium nüüd vehib. Ja siis tuli tema järeltulija, kes ütles, et seda asja tuleb veel vaadata ja analüüsida.
JK: Fakt on see, et kasutustasusid tuleb tõsta, järelikult on praeguses loogikas mingi viga.
GS: Inftrastruktuuri kasutustasudega tuleb käituda mõistlikult ja lähtuda reaalsetest investeerimisvajadustest. Infrastruktuuritasudest tulev raha tuleb panna infrastruktuuri tagasi. Kui on tarvis rohkem investeerida, tuleb tasu natuke tõsta. Kui kaubavood vähenevad, siis on võimalik sellega veidi tagasi tõmmata. Need on aeglased ja dünaamilised protsessid, millega tuleb arukalt käituda. Ei saa nii, et tõmbame tasud maha, minge ja laenake kusagilt raha, tehke infrastruktuur korda ja eks siis hiljem vaatame, mis edasi saab.
**BRS-i nõukogu esimees Edward Burkhardt on öelnud, et vaatamata võimalusele, et BRS-i teed võivad Eesti Raudteest nüüd lahku minna, on BRS kõik oma eesmärgid viimase viie aastaga täitnud. Mida see tähendab?
JK: Erastamisplaan on täidetud, seatud eesmärgid on täidetud. Aga selline müük meie plaanidesse ei kuulunud. Vale on öelda, et see on sunnitud müük, kuivõrd me ise ikkagi hakkasime müüma. Aga me ei tahtnud osalust müüa lihtsalt selleks, et sellest lahti saada, me nägime, et selline kooslus – riik ja BRS – ei tööta enam ja üks aktsionäridest peab Eesti Raudteest välja astuma. Börs oleks olnud firma jaoks hea lahendus, aga see ebaõnnestus, seetõttu käivitasimegi teise stsenaariumi.
GS: Algne äriplaan oli 10–15 aasta nägemus. Ent lisaks erastamislepingu ja investeeringuplaani täitmisele on BRS täitnud oma eesmärgid ka kaubavoogude osas. Kui 2001. aastal teenindas raudtee 24–25 rongi ööpäevas, siis praegu teenindab 35–40 rongi. Ja ka kaubavedude mahu osas on meie prognoosid täitunud. Ainus, millega Eesti Raudtee rahakotti tõsine mõra löödi, olid tariifid.
**Mis kaup see Edelaraudtee omanikele eesotsas Marcel Vichmanniga oleks, kui riik ostaks Pärnu ja Viljandi raudteed tagasi?
JK: Pole sellega eriti kursis. Kogu aeg on justkui tundunud, et Eesti Raudtee tagasiostuga lahenevad kuidagi reisirongide küsimused, aga ma ei saa aru, kuidas. Nüüd hakkavad justkui kohe-kohe mingid rongid Berliini ja Moskvasse kihutama. Elame-näeme. Esimesel aastal pärast raudtee tagasiostu saab riik kiruda BRS-i – kõik mis on paha, on BRS-i süü. Aga aeg läheb ruttu ja mis siis öeldakse, kui aasta mööduded valija küsib: aga kuidas selle Berliini kiirrongiga on?
GS: Valija küsib kõigepealt, miks endiselt müriseb ja koliseb. Ja rongid sõidavad endiselt läbi kesklinna. Ja inimesed ütlevad, et naftakemikaalid vedelevad endiselt Koplis.
JK (emotsionaalselt): Me läheme oma jutuga küll abstraktsetele teemadele, aga mina olen kogu aeg imestanud, kuidas selles, et rongid läbi kesklinna lähevad, saab olla süüdi Eesti Raudtee. Püha issand, meie ei taha sõita kesklinna! Meil on tülikas sõita kesklinna, see kõik on jama. Me sõidaks ainult Muugale, aga meil on mingid tüütud kliendid, kes asuvad Koplis ja Paldiskis, kes tahavad kaupa. Ja raudteeseadusega on meil kohustus neile seda vedada. Aga me saame kogu aeg vastu kaalikat, et mis me sõidame siin kesklinnas.
Ütlesime Tallinna linnale omal ajal, et nõus, tunni pärast paneme punased tuled ette, kõik seisab, keegi enam kesklinna ei sõida. Siis võeti teine seisukoht: ärge ikka pange punast tuld. Raudtee tassib kaupa, ega me niisama oma lõbuks vedureid edasi-tagasi ei käruta!
**Kellega BRS osaluse müügi üle läbirääkimisi pidas, enne kui riigiga kokkulepe saavutati, ja kaugele nendega jõuti?
JK (muigab): Need jõudsid reaalsete ostupakkumisteni, mis kahetsusväärselt olid kõrgemad kui riigi oma.
GS: Ja mitte pisut kõrgemad, vaid kümneid protsente kõrgemad.
JK: Aga kuna riik on kõigile ostjatele andnud jõulise sõnumi, siis pole nad mitte loobunud, vaid võtnud rahulikuma positsiooni.