Vanimad säilinud viited suuskadele on 4500–5000 aasta vanused kaljumaalingud. Näiteks üks Norras Rødøys asuv kujutab suuskadel meest, kepp käes. On ka arheoloogilisi leide. Neist vanima, mis avastati Rootsis paiknevast Hotingist, eaks hinnatakse 4500 aastat. Fennoskandia vanimad suusatajad olid tõenäoliselt praeguste saamide kauged esivanemad. Põhjamaade mütoloogias seiklevad sellised tegelaskujud nagu suuskade, vibude, jahipidamise ja kilpide jumal Ullr ning suusatamise ja küttimise jumalanna Skade.

Wikipedia loeb üles viis võimalikku objekti, millest suusad välja areneda võisid:

•• lumeking – ovaalne puuplaat, mis hiljem kaeti karusnahaga;

•• saanijalased;

•• karusnahksed kingad, omamoodi mokassiini ja sandaalide ristsugutised, mida kanti koos lumekingadega;

•• soojalatsid;

•• kanuu – suuremaid võidi rakendada kelguna, kuni mõnel kavalpeal tuli pähe jalgade jaoks väiksem kanuu ehitada.

Kuuenda võimalusena on ära toodud spontaanne leiutamine. Suusakepina rakendati tõenäoliselt algselt käimistoena kasutatavat keppi või hoopis oda.

Suuskade algupärase leiutaja kohta andmed puuduvad. Mõne meelest võis see sündida Sajaanides, teiste arvates aga jääajal Euroopas. Midagi kindlat ei ole kummalgi leeril oma arvamuse kinnituseks tuua.

Iidsed suusad, milletaolisi kasutati 20. sajandi alguseni ka Eestis, olid lühikesed ja laiad, neil ei olnud tallasoont ega kõrgemat jalaaset. Keskaegses Fennoskandias koosnes paar erisugustest suuskadest – ühes jalas oli lühike karusnahktallaga tõukesuusk, teises pikk liuglemissuusk. 14. sajandi lõpuks arenesid neist välja pikad tallasoonega suusad. Siberi rahvad kasutavad praeguseni karusnahast tallaga suuski.

Küttide vahend

Ammusel ajal ei olnud puutükkidel lund mööda komberdamine loomulikult ajaviide, nagu praegu. Suusad olid eeskätt küttide liikumisvahendiks. Umbes 1225. aasta paiku kirja pandud Norra kuningate saagas Heimskringla aga kirjeldatakse esimest korda lõbu pärast ette võetud suusatamist, mainides viikingikuningas Harald III Hardråde (1015–66) nobedust selles vallas saavutuse, mitte olude sunnil omandatud oskusena. Esmakordselt kirjeldatakse suusatamist, mis ei toimu ainult jahipidamiseks, vaid ka võidusõiduna.

Esimese suusatamisvõistluse olevat pidanud Norra sõjavägi 1670-ndatel, tsivilistide esimene mõõduvõtmine toimus 1767. aastal Kristianias (praegu Oslo).

Esimene märk suusatamisest Lõuna-Euroopas pärineb 17. sajandist, mil Valvasori parun kirjeldas seda Sloveenias. 1850. aastal kasutati suuski USA-s Sierra Nevada kullaväljadel, kuus aastat hiljem aga postiühenduse pidamisel Nevada ja California vahel.

Telemarki maakonnas asuvat Morgedali orgu nimetatakse moodsa suusatamise hälliks. Sealt pärinevad ka sõnad slalåm ja ski, mis on kandunud edasi paljudesse keeltesse. Orus sündinud kartulikasvatajat ja puuseppa Sondre Norheimi (1825–1897) nimetatakse aga nüüdisaegse suusatamise isaks. Ta võttis kasutusele uudse, jäiga suusasideme, tänu millele sai teha hüppeid ja pöördeid ilma, et suusataja pidanuks kartma, et tema liikumisvahendid jalgade küljest minema lendavad. Varem pidi suusataja mäest alla laskudes pidurdama ja pöörama vaid suusakepi abil. Norheimi loodud olevat ka Telemarki suusad, mida peetakse kõigi tänapäevaste suuskade eelkäijaks. Teda peeti Norras ületamatuks suusatamismeistriks – 43-aastaselt võitis ta ülivõimsalt Kristianias peetud riigi esimese mäesuusavõistluse. Tema sünnikohas süüdati nii 1952. aasta Oslo, 1960. aasta Squaw Valley (Norheim suri emigrandina USA-s) kui ka 1994. aasta Lillehammeri taliolümpia tuli.

Tõendeid napib

Mõni aga kahtleb, kas Norheim üldse midagi leiutanud on – tõendeid selle koha napib. Skeptikute arvates olevat kõik tema arvele kirjutatu juba ammu varem olemas olnud ning norralased mõtlesid Norheimi legendi 1930-ndatel lihtsalt välja.

1888. aastal läbis Norra polaaruurija Fridtjof Nansen suuskadel Gröönimaa. Tema paar aastat hiljem mitmes keeles ilmunud reisikiri kasvatas hüppeliselt suusatamise populaarsust Euroopas. Suusatamine kujunes rikaste hobiks ja ka mitme riigi sõjaväed võtsid suusad kasutusele.

Alpides toimus esimene suusaretk 1894. aastal, mil tuberkuloosihaiget kaasat mägedesse ravile saatnud kirjanik Arthur Conan Doyle õppis igavuse peletamiseks suusatama ja sõitis Norrast tellitud suuskadel koos kohalike vendade Brangeritega Davosist Arosasse.

Esimese suusaturismireisi korraldas söör Henry Lunn 1903. aastal Šveitsis Adelbodenis. St Moritz oli selleks ajaks juba aastakümneid Briti aristokraatide seas populaarne talvine reisisiht.

Eestis hakati suusatamist spordina harrastama alles pärast Esimest maailmasõda. Esimesed Eesti meistrivõistlused distantsiga 25 kilomeetrit peeti 1921. aastal Tartus Emajõe jääl. Kaks aastat hiljem suusatati Viljandi järvel kolm kilomeetrit, et selgitada välja esimene Eesti naiste meister suusatamises.