Islami käitumisreeglite ja seaduste kogu šariaat seab tehingutele esmajoones kolm tingimust. Kõige vähem tõlgendamisvõimalusi pakub keeld teenida ebasobivaks tunnistatud tegevusaladelt, milleks on näiteks alkohol, relvad, tubakas ja hasartmängud, aga ka sealiha. Tänu sellele keelule kasutab islami pangandusteenuseid nii mõnigi kõrgenenud eetikatunnetusega mittemuslim.

Teiseks keelab šariaat intressivõtmise. Intressi võtmise ja maksmise asemel peaks šariaadireegleid järgiv pank sõlmima hoiustajate ning laenajatega kasumi- ja kahjumijagamise lepingu.

Kolmandaks on keelatud gharar, mida tõlgitakse kui juhust või ebakindlust. See viimane piirang on põhjustanud iseäranis palju vaidlusi kindlustuse vallas – mõne usuõpetlase meelest peaks seegi keelatud olema.

Parem kui intressipõhine?

Islami pankurid kiidavad oma süsteemi intressipõhisest pangandusest paremaks, väites, et vajadus hinnata pigem ettevõtte tulevast kasumit kui laenuküsimise hetke krediidivõimet, sunnib vaatama asju pikemas perspektiivis. Seepärast lähevad islamipangad ka harvemini uppi. Mõni aga väidab, et seetõttu saab vähem ettevõtteid laenu – tulevast kasumit on ju raskem hinnata.

Esimene islamireeglitele vastav pank asutati 1963. aastal Mit Ghamri linnas Egiptuses. Kui veel mõne aasta eest olid sellised rahandusasutused keskendunud lihtsatele säästuarvetele, siis mullu püüdsid pankurid üksteise võidu tuua turule uusi šariaadikohaseid kapitalituru instrumente.

Islamipanganduse turu suurus jääb erinevate hinnangute järgi vahemikku 250–750 miljardit dollarit. Reitinguagentuuri Standard&Poor’s (kes peab turu mahuks 400 miljardit dollarit) arvutuste järgi on see viimasel kolmel aastal kasvanud keskmiselt 15% aastas.

Hollandi panga ABN Amro islami investeerimistoodete juht Ruggiero Lomonaco kommenteeris Financial Timesile: “Meie uuringute järgi on pool kõigist Saudi hoiustest sˇariaadireeglitele vastavad. Kümne aasta eest selliseid peaaegu polnudki.” Bahreinis ja Araabia Ühendemiraatides, kus intressita hoiuste osakaal on Pärsia lahe äärsete maade väikseim, küünib see umbes 10–20 protsendini.

“See on uus, paralleelne finantssüsteem,” kirjeldas islami pangandust The Economistile nõustamisfirmas Ernst&Young töötav Sameer Abdi. “See ei ole nähtus, mida saab ignoreerida.” Seda mõistavad ka suuremad Lääne finantsasutused, kes toovad välja aina uusi šariaadile vastavaid teenuseid. Näiteks Citibank asus neid pakkuma juba möödunud kümnendil. Talle järgnesid ABN Amro, BNP Paribas Goldman Sachs, HSBC ja UBS.

Islamipanganduse buumile on aidanud kaasa ka rahvuslike meeleolude tõus reaktsioonina USA terrorismivastasele sõjale. Kui veel hiljuti toimis Saudi Araabias enamik pangandusest läänelikke meetodeid kasutades, siis möödunud aastal olid pea kõik jaelaenud šariaadikohased.

Üks islami panganduse kasvumootoreid on loomulikult mõne aasta taguse ajaga võrreldes taevastes kõrgustes kõikuv naftahind. Rikkad muslimid on läbi aegade osa oma varast välismaale paigutanud. Abdi sõnul püüab umbes kolmandik neist kasutada vaid šariaadile vastavaid tooteid. Veel 50–60% kasutab neid siis, kui need on “äriliselt konkurentsivõimelised”.

Riigiti suured erinevused

Ka vaatavad islami panganduse poole rahvusvahelised investorid, kes oma vara hajutada püüavad. Kui UBS müüs sel aastal 750 miljoni dollari eest Malaisia valitsuse investeerimisfirma Khazanah Nasional Berhad võlakirju, moodustasid ostjate seas suurima rühma Lääne riskifondid.

Samas ei saa šariaadile vastavat pangandust vaadelda kuigi ühtse süsteemina. Islami tehinguseadustik on oma olemuselt sisuliselt tavaõiguslik süsteem. See võtab oma raamistiku küll islami alustekstidest koraanist ja hadith´itest, kuid toetub islamiuurijate poolt sajandite jooksul paika pandud reeglistikule. Olukorra muudab veelgi keerulisemaks see, et erinevaid šariaate on tegelikult neli.

Siit tulenevad riigiti üpris suured erinevused. Kuveidis on ainsana seadus, mis määratleb islamipanganduse reeglid. Mujal tegutseb rahandusasutuste juures usuõpetlastest nõukogu, mis otsustab, kas tegevus vastab islamiseadustele. Keegi ei garanteeri, et eri kogud samale otsusele jõuaks. Nii on ka keeruline välja töötada teenuseid, mida saaks müüa kogu muslimimaailmas. Näiteks üpris liberaalse Malaisia islami pangad leiavad, et sõlmitud murabaha-lepinguid (sõnaseletusi vt kõrvalloost) võib edasi müüa, Araabia poolsaarel aga vaatavad finantsjärelevalveasutused sellisele tegevusele viltu.

Saudi Araabia puhul on mainimisväärne ka asjaolu, et kuigi intress on teatud kitsendustega lubatud ja sellel põhinev pangandus oli veel hiljuti valdav, puudub sunnimehhanism intressi välja nõudmiseks. Kui naftahinnad 1980-ndate alguses langesid, pöördus Saudi Araabias palju raskustesse sattunud võlgnikke šariaadikohtute poole, et nende islamiseadustega vastuolus olevad võlad tühistataks, mis pahatihti ka õnnestus.

Suur silmakirjalikkus?

Mõni vaatleja aga peab islami pangandust üheks suureks pettuseks. Enamik laene antakse nimelt murabaha-lepingu alusel, mis meenutab pigem meile tuttavat pangalaenu. Endine pankur Muhammad Saleem hindab, et ilma varjatud intressita on väljastatud vaid umbes 5% islami laenudest.

Mõni võrdlebki islami pangandust keskaegses Euroopas (kus intressivõtmine keelatud oli) rakendatud kolmiklepingutega. Laenuvõtja sõlmis ühe asemel kolm lepingut: investeerimis-, kasumimüügi- ja kindlustuslepingu, mis olid kõik eraldi legaalsed, kuid kokkuvõttes moodustasid intressiga laenu leppe.

Täielikult keelas kristlastel intressivõtmise paavst Clemens V 1311. aastal, kuid pärast 1600. aastat piiranguid leevendati – ebaseaduslikuks muutus vaid “liigse” intressi võtmine. Ka mõni islamiõpetlane on juba väitnud, et tegelikult keelab koraangi vaid liigse intressi.

Sõnaseletusi

•• Ettevõttele laenu andes peaks islami pank ideaalis sõlmima mudaraba-lepingu, mis meenutab Lääne riskikapitali. Pank annab ettevõttele raha, ettevõte annab omalt poolt tööjõu. Kasum jagatakse omavahel, ettevõtmise äpardumise puhul jääb pank ilma rahast, firma aga kulutatud töötundidest.

•• Teine leping, kus pank ja firma moodustavad ühiselt rahastatava ettevõtte, kannab nime musharaka. Sellisel juhul kantakse ka rahaline kahjum ühiselt.

•• Hoopis tavalisem on aga murabaha, mille puhul ettevõte maksab lisaks laenule pangale ka mingi kokkulepitud kasumimäära. Pahatihti on tagasimakstav juurdehindlus seotud ka mõne rahvusvahelistel rahaturgudel kasutatava intressimääraga. Ametlikult võiks murabaha´t kasutada vaid siis, kui mudaraba või musharaka rakendamine ei ole millegipärast praktiline.

•• Tarbimislaenu puhul omandab pank näiteks pesumasina, laenaja aga maksab selle osakaupa kinni, lisaks ka panga kasumi. Sama skeem toimub ka korterilaenu puhul.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid