Võib järeldada, et ehitussektor jääb väljapoole poliitikute huvisfääri, sest ühegi poliitiku valimisprogrammis ei kohanud ehitussektorit puudutavaid küsimusi. Ühest küljest võib seda mõista, kuna ehitus on innovaatilisuse mõttes konservatiivne, valdavalt töömahukas käsitöö, mis kahtlemata ei kuulu kõrgtehnoloogia valdkonda. Lõpuks on ehitussektor täielikult erakapitali valduses ja liberaalse majanduspoliitika seisukohast peaks riigi sekkumise puudumine olema tema efektiivsusele kasulik. Ka ei ole ehituses näiliselt monopolide ohtu, sest registreeritud ettevõtete hulk, kelle tegevusvaldkonnaks on märgitud ehitus, ulatub tuhandetesse.
Oma suhteliselt lihtsa kvalifikatsiooniga tööjõu ja kohalike materjalide suure osakaalu tõttu ei ole ehitus erilist rolli mängiv ekspordisektor. Kogu maailmas moodustab ehitussektori eksport umbes kümme protsenti. Ka ei ole Eestil erilisi ehitustehnoloogiaid, mis annaksid raja taga konkurentsieelise. Kuid kas ei ole riigi kohustus aidata kaasa ehitusturul infrastruktuuri loomisele – nii tururegulatsiooni kui ka seda toetava ning kontrolliva organisatsiooni osas, mis tagaks kõigi turu osapoolte õiguste kaitse ja soodustaks tõhusat arengut? Vähe abi on seadustest, kui puuduvad nende täitmist kindlustavad alamaktid ja kontroll nende täitmise üle.
Ülalöeldu püüab mõista, miks poliitikud ja riik ei pööra ehitusele kui majandussektorile autori arvates piisavat tähelepanu. Püüaksin analüüsida olukorda ehituses ja vaagida põhjusi, miks riik peaks ehitusega rohkem tegelema ja nimelt millega.
Suur sektor
Esiteks. Ehitus on kõige suurem tootev sektor, kus luuakse ligi kümme protsenti rahvuslikust kogutoodangust. Ehituses töötab ligikaudu sama suur osa kõigist töötajatest. Kõik me tarbime iga päev ehituse tooteid, olgu need siis meie elu-, töö-, kauplemis- või puhkekohaga seotud hooned või elektrit, vett, transporti, informatsiooni meieni toovad rajatised. Veel enam: kui riigil läheb hästi, s.t suure majanduskasvu ja sellega kaasneva tööjõupuuduse korral, võib suhteline ehitusmaht veelgi kasvada. Eelmise sajandi naftahindade kõrgperioodil töötas nafta- ja gaasituludest elavas nelja miljoni elanikuga Liibüas ligi miljon välisehitajat. Loomulikult ei jäänud neist keegi pärast võõrriigi töövõtulepingu lõppemist sinna elama. See on vihje sellele, et defitsiitse tööjõu sissetoomise asemel võiks kaaluda ehitustöövõtu importi.
Ja vastupidi, kui riigil läheb halvasti, s.t majanduslanguse ja sellega kaasneva tööpuuduse korral, on ehitus majandussektor, mille kaudu saab riik, kasutades majandushoobasid, kõige kergemini üldist tööhõivet ühe töömahukama sektori arvel reguleerida. Seega on ehitussektori puhul tegemist olulise majanduspoliitilise valdkonnaga. Poliitikute lemmikuks on aga kinnisvaraturg. Loomulikult toimuvad tehingud kinnisvaraturul natuke kiiremini kui ehitusturul. Lihtsam on müüa ja vahetada kinnisvara, eriti kui arvestada, et tehingu vahendajale ja kaasaaitajale või lubajale võib saada teenitult või teenimata midagi osaks. See on ilmselt nii tulus, et selle nimel on armastatud poliitikud nõus loobuma rahva antud mandaadist riigikogus ja võtma vastu “väljakutse” töötada Eesti rahva jaoks oluliselt vähem tähtsa (aga kinnisvaraalasele informatsioonile lähedase) ametnikuna kohalikus omavalitsuses, kus kinnisvara on veel suures osas jaotamata.
Teiseks. Olgugi et majandusministeeriumis tegutseb ehitus- ja elamuosakond, ei ole olnud kuulda elamuehituse ja elamumajanduse strateegiatest, elamute energiasäästu programmidest, riiklikust planeeringust ega ka ehitatud keskkonna arengukavast. Võib arvata, et praegune ehitusbuum ei kesta igavesti. Ehitusbuumi languse puhuks peaks riigil olema stsenaarium, kuidas kasutada ehitussektorit ja selles praegu loodud tootmisvõimsuste varusid tööhõiveprobleemide lahendamiseks.
Pigem kinnisvara
Kolmandaks. Tasub vist meenutada, et Eesti majandusedu ja kiire areng on olulisel määral selle tulemus, et Eesti valis majandusmehhanismide ja regulatsioonide väljatöötamiseks oma tee. See andis meile eelise suurema arenduskiiruse osas, nii ka ehituses. Meil oli suur eelis, sest alustasime puhtalt lehelt. Meil oli võimalik võtta kõigilt parim ja jätta kõrvale meile sobimatu. Ehituses toimus tururegulatsiooni väljatöötamine innovatiivselt kuni ajani, mil ehitusvaldkond anti keskkonnaministeeriumi haldusalast majandusministeeriumi haldusalasse.
Siis jäi vastav tegevus aastateks seisma. Hea ametnik on see, kes teeb ainult seda, mida ülemus nõuab. Majandusministrilt, kelle valitsemisalas on tehnoloogiliselt väga erinevaid sektoreid, on raske eeldada ehitusalast kompetentsi. Uue kompetentsi õppimisel on selge seos motiveeritusega. See on ilmselt põhjus, miks majandusministrid on teinud endale selgeks kinnisvaraprobleemid ega ole samaväärselt huvitatud ehitusvaldkonna probleemidest. Initsiatiivikas ametnik aga ei ole kunagi hea ametnik, sest ta tekitab järjest uusi probleeme. Miks peaks see olema ehitusalaga tegeleva ametniku puhul teisiti?
