Mai alguses toimus Londonis CIPD (The Chartered Institute of Personnel and Development) eestvedamisel Põhja-Euroopa personalijuhtimise kogemuste vahetamise kohtumine. Seal kuuldu põhjal võib öelda, et personalijuhtimises on praegu Euroopa riikides ühesugused rõhuasetused – kuna peaaegu kõikides riikides on vananeva elanikkonna ning madala iibe tõttu tööjõupuudus, siis püütakse leida nii riigi kui ka ettevõtete tasandil võimalusi tööjõu juurdesaamiseks.

Näiteks toodi välja arvud, et kui 1993. aastal oli Taanis töötuse määr 9,6%, siis 2007. aasta jaanuaris oli see vaid 3,9%. Norras oli selle aasta jaanuaris tööjõupuuduse protsent kolm ning Islandis isegi alla kahe protsendi.

Islandil püütakse probleemi lahendada selle kaudu, et paljudel islandlastel on kaks töökohta. Samuti tuuakse sisse piiratud koguses võõrtööjõudu.

Tööjõupuuduse probleemi üheks lahenduseks nähakse flexsecurity mudelit (makrotasandi sotsiaalmajandusmudel), mis esialgu kehtib pigem teoorias kui praktikas. Taani personalijuhtide assotsiatsiooni presidendi Kim Staacki sõnade kohaselt kombineerib nimetatud mudel paindlikkust ning töö turvalisust. Selle tulemusel peaks nii seadusandlus, haridussüsteem, riigi kodanike hoiakud kui ka tööandjate käitumine kaasa aitama tööjõu vähesuse likvideerimisele. Seda näiteks pensionäride, koduperenaiste, lastega kodus olevate lastevanemate jt tööjõuturule kaasamise kaudu.

Juhtide arendamine

Teiseks peamiseks arengusuunaks on juhtide arendamine ning talendijuhtimine. Oma kogemusi jagasid nendel teemadel Volvo personalidirektor Wolfgang Binder ning Novartise personalijuht Tytti Bergman. Mõlemas ettevõttes on välja töötatud väga põhjalikud ning laiaulatuslikud süsteemid. Kogu juhtimisõpikute tarkus on liidetud terviklikuks tulemusjuhtimiseks, mis aitab paremini plaanida nii talendikate töötajate kui ka juhtide arengut.

Kuna Euroopa Liidu laienemisega on esile kerkinud tööjõu liikumise teema, siis heideti pilk ka sellele. Price Waterhouse Coopersi tehtud uuringu kohaselt on USA-s tööjõu mobiilsuse määr keskmiselt 32%. Euroopa Liidu 21% on selle kõrval pigem tagasihoidlik.

Kuigi teise riiki tööle minemise põhjustena on kõige sagedamini välja toodud võimalus avastada uut, kõrgem sissetulek ning paremad töötingimused, on kokkuvõttes töökoha vahetamine seotud personaalsete põhjustega ning ühest põhjust on raske välja tuua.