Viimasel ajal domineerib Eesti meedias tööandjate virin: puudus on tööjõust, lapsed ei taha astuda kutsekooli, transiit on aprillisündmuste mõjul vähenenud ja mõne ärimehe tehingud Venemaal ära jäänud.
Pärast 1990. aastate alguse ränka struktuurikriisi ja 1997. aasta Vene kriisist tingitud väikest tagasilööki sai Eesti majandus kaheksa aastat areneda suhteliselt stabiilselt ning tõusvas joones. Ettevõtjad harjusid sellise olukorraga ning arvasid, et nii peabki olema ja sedasi ka jääb.
Asjade loogiline areng
Majanduse areng põhineb suuresti struktuurimuutustel ja nüüd oleme jällegi jõudnud kiiremate, põhimõttelisemate ja valusamate struktuurimuutuste ajajärku. Tööpuudus on asendunud tööjõupuudusega, palgad on oluliselt tõusnud, mitmete tootmissisendite hinnad kasvanud, Venemaa “tõmbleb” vahepealse ajaga võrreldes rohkem, maailmamajandus on kiiresti arenenud suurema avatuse poole.
Paljud tööandjad ei mõista majanduskeskkonna põhimõttelist teisenemist, pole muutusteks valmis, on ilmselgelt paanikas ja maailma objektiivse arengu peale solvunud ning süüdistavad oma hädades kõiki peale iseenda. Veelgi hullem: hätta sattunud tööandjad kuulutavad oma ettevõtte raskuste korral häda kogu Eesti riigile ja rahvale. Aga vaatamata kõigele kasvab meie majandus siiani seitsmeprotsendises tempos.
Tööandjad ei peaks oma ettevõtte ning Eesti riigi probleeme, huve ja käekäiku segi ajama ja nii üheselt samastama. Ei maksaks nõuda selliste asjade muutmist, mida pole võimalik muuta. Sisuliselt ainus, mida valitsus praeguses olukorras konkreetselt teha saaks, oleks proovida avaliku sektori palkade pidurdamise kaudu aeglustada erasektori palkade tõusu. Aga ka avalik sektor peab olema konkurentsivõimeline ja vajab selleks hädasti palkade tõstmist.
Praegu Eesti majanduses toimuv on lihtsalt asjade loogiline areng: maailm muutub ja meie peame tahes-tahtmata muutuma koos temaga. Eesti majanduse arengu määravad paljuski Eesti-välised tingimused. Eesti palgad jäävad paratamatult pikkadeks aastateks lääneriikide omadest madalamateks. Aga kuulekaid, vähenõudlikke ja sotsiaalselt leplikke töötajaid, kes oleksid valmis kahtlase tulevikuperspektiiviga ettevõtete halbades töötingimustes ja koondamishirmus madala palga eest ennastsalgavalt rügama, et omanikele kasumit teenida, on ka Eestis üha raskem leida.
Riik ei saa teie äri ajada
Eesti tööandjad ei konkureeri tööjõu pärast ainult omavahel, vaid avatud majandusruumis kogu Euroopa Liidu ja isegi kogu maailma era- ning avaliku sektoriga. Tööjõudu jätkub vaid heade äriplaanide jaoks, mis suudavad kindlustada konkurentsivõimelise palga.
Kõik sõltub sellest, mida toodetakse, kuidas toodetakse ja kuidas müüakse. Kui ettevõte ei suuda tööjõu pärast konkureerida, tuleb üritada toodangut, tehnoloogiat ja müüki arendades väärtusketis ülespoole ronida, lisandväärtust ja kasumlikkust tõsta. Mida selleks konkreetselt teha tuleb ja saab, on tööandjate põhiprobleem. Selles ju äri seisnebki. Riik võib selles osas vaid abistada ja mitte segada.
