EKSPERDI PILGUGA: Tehasteta tootjad muudavad jahimaid
Üha enam tekib “tehasteta tootjaid”, kelle eesmärk on toode välja arendada ja selle edasist tootmist vaid oma büroost koordineerida. Ja majandustulemused on tihti suurepärased.
Selliste ettevõtete töökohad on aga enamasti investeeringumahukad ja annavad tööhõivet vaid suuremate linnade tippspetsialistidele ja kvalifitseeritud töölistele.
Madalama hariduse ja kvalifikatsiooniga inimesed jäävad üle. Sellist tööjõudu on SRÜ-s ja Aasias kümnete miljonite kaupa ja nad on valmis töötama võrreldamatult madalama palga eest kui ärahellitatud eurooplased, see suurendab arenenud riikide varanduslikku ja regionaalset kihistumist.
Majandus, kus domineerivad “tehasteta tootjad” ja kõrgtehnoloogiline tootmine, pole Euroopa Liidus sotsiaalselt vastuvõetav. Kõik inimesed ei mahu ega kõlba sinna. Vaja on ka vähetehnoloogilist tootmist harimatute ja vähem kvalifitseeritud inimeste tarvis.
Euroopa Liidu olukord tekitab muret. Kõrgtehnoloogiliste toodete turul ei suudeta konkureerida USA-ga, odavate kaupade turul Hiinaga. Rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ollakse vaid “keskmise toodanguga” turul. See keskkoht aga kuivab üha enam kokku. Euroopa Liidu rahvusvahelises konkurentsis osalev töötlev tööstus lahkub järjest enam väiksemate tootmiskuludega piirkondadesse. Välja rändavad üha kõrgema tehnoloogilise tasemega tootmised.
Eesti konkurentsieelis väheneb
Eestis ei tajuta siiani veel täit tootmise ümberpaiknemise teravust, sest meile tuleb ikka veel rohkem tootmist sisse, kui läheb välja. Aga juba on kadunud või kadumas mitmed suurte ajalooliste traditsioonidega tööstusharud (tuletikutööstus, puuvillatööstus). Esimesed Eestisse saabunud vähetehnoloogilised, tööjõumahukad väikese kapitalimahukusega tootmised on juba SRÜ ja Aasia poole edasi liikunud. Tööandjad, kelle põhiline äriidee oli lõigata kasu Eesti madalatelt palkadelt ja maksudelt, on praegu suurtes raskustes ja otsivad meeleheitlikult uusi jahimaid. Arvestades meie kiiret palgatõusu, saab selline areng ainult kiireneda.
Hiinast ja Indiast saab juba ammu allhanget parema hinna ja kvaliteedi suhtega kui Eestist. Aga meie õnneks asuvad need riigid lääne suurfirmadest kaugel. Allhanke tellijate jaoks on vastumeelne suur ajavahe, pikk lennureis, sealne puudulik infrastruktuur, teine kultuur ja toit. Seetõttu on siiani eelistatud lähemal asuvat Eestit, kus allhanke tellijate sõnul on rahuldav infrastruktuur, hea õlu ja ilusad naised. Meie konkurentsieelis on olnud nõustumine väikeste partiidega, tootmise operatiivsus ja paindlikkus. Eesti allhankijatega on olnud lihtsam asju ajada ja tellimuste täitmine on kiirem. Aga aeg ei tööta meie kasuks. Üha olulisemaks muutub hinna ja kvaliteedi suhe.
Mõnigi Eesti ettevõte on maailma arengutega kohanenud. Näiteks kõige kriitilisemas tööstusharus – rõivatööstuses – tegutsev Baltika on muutunud õmblustööstusest disaini- ja turustusettevõtteks. Ka mitmed teised ettevõtted reageerivad muutustele loovalt ja muudavad oma struktuuri. Ent paljud Eesti ettevõtjad ei suuda kahjuks muutuda ja ainult virisevad. Nad ei mõista majanduskeskkonna põhimõttelist teisenemist, pole muutusteks valmis, on ilmselgelt paanikas, maailma objektiivsete arengute peale solvunud ja süüdistavad oma hädades kõiki peale iseenda.
Kui ei oska, siis lõpeta
Ettevõtte edukus sõltub sellest, mida toodetakse, kuidas toodetakse ja kuidas müüakse. Tuleb üritada toodangut, tehnoloogiat ja müüki arendades väärtusketis ülespoole liikuda, lisandväärtust ja kasumlikkust tõsta. Mida selleks konkreetselt teha tuleb ja teha saab, ei ütle riik, teadlased ega Euroopa Liit. Eduka äriplaani peavad raskustesse sattunud ettevõtjad ise välja mõtlema. Selles ju äri – erinevalt spekulatsioonist ja korruptsioonist – seisnebki.
Kui ettevõtte kasumlikkust mingil põhjusel tõsta ei õnnestu, tuleb tootmine lõpetada või kolida väiksemate tootmiskuludega piirkonda. Äri lõpetada ja turult lahkuda tuleb õigel ajal.
Nii olemasoleva ettevõtte sulgemine kui ka uue rajamine on kulukas. Aga kui selline investeering ennast normaalse aja jooksul ära tasub, siis võetakse ettevõtte riikidevaheline ümberpaigutamine ette.
Euroopa Liidus kiirenevad struktuurimuutused pole Eestile mitte ainult oht, vaid ka võimalus. Rikastel riikidel on rahvusvahelises konkurentsis osaleva töötleva tööstuse muutustest rohkem kaotada kui vaestel riikidel. Püüdkem siis tekkinud võimalusi maksimaalselt kasutada!
