Kiviktaimla – silmarõõm või hunnik õnnetust
Miks on nii, et kiviktaimlad näevad enamasti välja nagu rahutu hunnik õnnetust? Kaljumäestiku asemel meenutab taimla lillepeenart, kuhu on visatud ka põllukive. Hansaplanti peaaedniku Arnold Hannusti sõnul teevad innukad aednikud süvenematuse tõttu mitmeid vigu.
“Kivi seisund on rahu, see on võtmesõna,” selgitab Hannust. “Selleks et tekiks rahu, tuleb kasutada võimalikult suuri kive.”
Põhilised kolm viga, mida innukas rohenäpp võib teha, on Hannusti sõnul kiirustamine, kujutluspildi mitteloomine ning liiga väikeste kivide kasutamine. “Inimene suudab tõsta peamiselt umbes pealuusuuruseid kive ja selle tagajärjel näevad taimlad välja nagu kiviprügihunnikud, rahu seal pole,” kirjeldab ta. “Teiseks ei kujutata sageli ette, mida kiviktaimla endast kujutab. See on tükike kõrgmägede küljest, kus valitsevaks on suured kivirahnud, mulda on vähe ja see peitub kivide pragudes,” räägib Hannust. Koduaiast vaatab vastu aga suur mullapeenar, kuhu sisse on sätitud paar kivi, millele oleks hea astuda, kui taimi hooldatakse.
Kolmas õnnetus võib olla see, kui inimene saab indu hästi kujundatud kiviktaimlast ja soovib seda saada kohe ka oma koju. “Näen, hakkas meeldima, kohe alustan tegemist ja juba ülehomme lõpetan,” kirjeldab Hannust.
Kõigepealt peaks puhastama maapinna umbrohtudest. Isegi väikesel tükikesel orasheina, ohaka, paiselehe, naadi või muu risoomika püsiumbrohu juurel on hea areneda tulevase kiviktaimla jaheda külma kivi all. Hiljem on neid võimatu sealt välja rohida, umbrohud kasvavad läbi ka taimepadjanditest.
Umbrohust saab jagu keemilise vahendiga Round-up, mida tuleks pritsida vajaduse korral kaks kuni kolm korda. Teine võimalus on katta ala tõrvapapi või musta kilega paariks-kolmeks kuuks – pärast nii pikka aega ei tärka sealt alt enam midagi.
Järgmisena paigaldatakse kohale suured kivid, mille asetamiseks on vaja head kujutlus-võimet. Kiviktaimlas peaks kindlasti olema langusi ja tõuse, hea, kui on olemas looduslik kalle. Kuna alumised kivid jäävad hiljem mulla alla peitu, siis oleks mõistlik hoida pealmisteks ilusama värvi ja struktuuriga lapikumaid kive.
Kivide paigutamisel ei tohiks taga ajada sümmeetriat, oluline on tähele panna, et kaldeid kujundavatel kividel jääks laiem ja raskem ots allapoole, sest kivi, mis on hakanud liikuma, sätib ikka raskema poole ette.
Muld viimasena
Kiviktaimlataimed tahavad saada sõmerat huumusrikast mulda. Turbane pinnas või kartulipõllult toodud raske savimuld ei sobi kiviktaimla liigniiskust kartvale taimestikule. Sobilik kasvusubstraat näeb välja selline: poole kogusest moodustab ballastaine, mis võib koosneda jämedast liivast, killustikust või looduslikust kruusast. Teise poole moodustab mulla-osa, millest kolmandik võiks olla neutraliseeritud aiaturvas, kolmandik tavaline kergem aiamuld ja kolmandik savikam muld.
Kui see substraat kokku segada, siis on tulemuseks sõmerat kruubiputru meenutav muld. Asetades mulda kivide vahele, tuleb seda veidi ka kinni vajutada, sest muidu vajub mullapind hiljem liiga sügavale kivide pragudesse.
Padjandtaimedele piisab kümne sentimeetri paksusest mullakihist. Kui kividevahelised ruumid on palju sügavamad, võib tarbetud tühimikud täita altpoolt näiteks kruusa või killustikuga. Hannust lisab, et kiviktaimlat saab rajada jupiti, ei pea kõike korraga tegema.
Pärast taimede istutamist on kiviktaimlas vaja katta taimedevaheline lahtine mullapind peenikese kiviklibuga. See hoiab mullas niiskust ega lase idaneda kohale lennanud umbrohuseemnetel. Ühtlasi kaitseb kivi-klibu mägede taimi mullapritsmete eest.
Hannust lükkab ümber eksiarvamuse, justkui võrduks kiviktaimla kõrbega. “Kiviktaimlat tuleb kasta, kui pole tükk aega sadanud,” paneb ta südamele. “Mägedes sajab ju ka. Kiviktaimlat võib kasta kas või iga päev, taimedele see meeldib. Oluline on see, et liigvesi kiiresti ära nõrguks.”
Kivide sättimise soovitusi
•• Inglise keeles nimetatakse kiviktaimlat alpine garden’iks ja rockgarden’iks (alpiaed, kalju-aed), ent eesti keelde on tõlgitud saksakeelne termin Steingarten (kiviaed). Hannusti meelest ongi nime tõlkimisest lähtuvalt eestlased asetanud kive lillepeenrasse, selle asemel et rajada kõrgmägede taimedele loomupärane koht kaljulõhesse.
•• Kiviktaimla rajamiseks sobib aia kõige ebasõbralikum koht: kõige päikesepaistelisem ja tuulisem, kuid kindlasti mitte aia hubaseim sopike.
•• Kui kasutada kive, siis tuleb otsustada, kas ainult paekivid või raudkivid. Segada neid ühe taimla piires pole hea.
•• Kui kivil on sammal ja samblik peal, siis tuleks need igal juhul säilitada. Sile kivi kattub samblavaibaga alles poole sajandi jooksul. Sammalde kasvu ergutab see, kui kasta kive riisikeeduveega.
•• Kiviktaimla võib olla nii vabakujuline kui ka sümmeetriline – kõik oleneb krundil asuvate hoonete arhitektuurist ja aiakujunduses nõuks võetud printsiibist.
•• Kiviktaimla keset lagedat platsi ihuüksi võib tunduda võõristav. Muljet annab mahendada madalamate ja kõrgemate põõsastega. Kivimotiive võiks laiendada ka ülejäänud aia peale.
