ARVAMUS: Inseneriharidus viib kasvule

Eesti ettevõtlus tähistab sel aastal 90. sünnipäeva. Juubelimeeleolu on ülev, kuid pingestunud majanduskeskkond sunnib meid toimunut ja selle põhjuseid adekvaatselt hindama.

Pealiskaudne on süüdistada kõigis hädades vaid maailmamajandust.

Taasiseseisvumise järgsetel aastatel põhines Eesti areng kohalike võimaluste ekspluateerimisel ja üliliberaalsel majanduspoliitikal, mille peamiseks regulaatoriks oli turunõudlus. See mudel koos õigetel ajahetkedel tehtud ebapopulaarsete otsustega andis meie majandusele hea stardikiirenduse, meelitades siia hulgaliselt allhanketööstust.

Praeguseks on nimetatud liist ennast ammendanud: Eesti hakkab oma arengus jõudma innovatsioonifaasi, mille peamiseks eesmärgiks on uute ja turusuutlike tehnoloogiate ja toodete evitamine. Paraku näitavad uuringud, et meie tööstuse tootlikkuse ja ekspordi tase ei ole endiselt piisav, sest kaubad on valdavalt lihtsad ja odavad ning vähese konkurentsivõimega. Tehnoloogilise arengu võtmesuundadele spetsialiseerumine ei ole piisav, spetsialiste ja oskustöölisi ei jätku.

Millega seletada paradoksaalset olukorda, kus napi 1,3 miljoni elaniku kohta on ligi kolmkümmend ülikooli ja rakenduskõrgkooli? On ülim aeg lõpetada genofondi arutu raiskamine ja tõdeda, et üliliberaalne hariduspoliitika on viinud meid tupikusse: pakume massiliselt küsitava tasemega kõrgharidust olukorras, kus napib kvalifitseeritud töökäsi. Praegu moodustuvad noored insenerid kõrgkoolide lõpetajatest vaid napi kümnendiku.

Sama jabur on seisukoht, et polevatki tähtis, mis erialadel noori inimesi koolitatakse, vaid see, kui hea hariduse nad saavad. Kui kõik tõesti nii lihtne oleks, võiksime piirduda vaid meie rahvusülikoolis mõne populaarse eriala õpetamisega. Seepeale oleks huvitav jälgida, kuidas näiteks hästi koolitatud humanitaarid ja kõrgelt tasustatud juristid käitavad kõrgtehnoloogilisi tootmisliine ning tagavad soojuse ja valguse vast valminud kodudes ja toomishoonetes.

Vaimne eneserahuldus

Innovaatiline areng eeldab koostööd ja süvenevat vastastikust usaldust ettevõtete ja ülikoolide vahel. See on paraku järgmine pudelikael, sest paljud ettevõtted pole valmis teadusmahukaks tootmiseks ja enamik teadlasi eelistab praktiliste probleemide lahendamise asemel tegelda vaimse eneserahuldamisega – elatakse eri maailmades, kus üks osapool ei tea ega soovigi teada, mida teine teeb.

Selleks et teadmistepõhine majandus saaks Eestis skolastilisest targutamisest tegelikkuseks, tuleb tõhustada rahvusvahelistele nõuetele vastavate inseneride koolitamist, tõsta seda protsessi tagava infrastruktuuri taset ja rakendusuuringute rahastamise mahtu.