Kui 2008. aastal kujunes eelarve defitsiidiks hinnanguliselt 5 miljardit krooni, siis 2009. aastaks ennustas Taavi Veskimägi Eesti riigile vähemalt 10-miljardilist eelarvedefitsiiti. Kui riik laenu ei võta, siis kaetakse defitsiit reservidega. Ühtlasi on selgunud, et ainuüksi aasta kahe viimase kuuga kadus riigireservidest 6 miljardit! Samas tempos jätkates oleme juba juunikuuks oma hoiupõrsa tühjendanud.

Eesti võiks olulised reformid viia ellu rahvusvahelise surveta, ennetades teiste riikide (nt Islandi, Ungari või Läti) vigu, kes olid sunnitud abi saamiseks pöörduma IMF-i poole.

Kui erasektoris väheneb mingi toote järele nõudlus või ettevõte on üle investeerinud, siis olukorraga kohanemiseks vähendavad ettevõtted juhtimiskulusid ja personali või likvideerivad kahjumlikud üksused. Mida teeb aga riigisektor?

Vajalik kriisiprogramm

Esiteks tuleks eelarvekulusid koos riigisektori palkadega umbes 15–20% kärpida. Konkreetselt võiks pakkuda nii valitsemiskulude vähendamist kui ka muude olulisemate kulude kärpimist või külmutamist. See puudutaks valdkondi nagu sotsiaalsfäär ja tervishoid, kaitsekulud, teehoid, dotatsioonid bussi- ja parvlaevaliiklusele jne. Ilma muutusteta nendes valdkondades pole võimalik riigi rahandust jätkusuutlikele rööbastele panna, sest need moodustavad enamiku riigikuludest.

Väiksemad riigiametnike palgakärped ei pruugi anda tulemuslikku efekti, eriti kui ootame kriisi jätkuvat süvenemist koos tööpuuduse olulise kasvuga ja maksude süveneva alalaekumisega. Eesti elanikkonna ostujõud on viimastel aastatel jõudsalt paranenud, nüüd on ühekordne palgakärbe mingil määral paratamatu.

Teiseks, valitsuse kriisiprogrammi ettevalmistamine. Selle mõtte on hiljuti välja käinud Indrek Neivelt. Kuid näiteid ei tule otsida kaugelt: Rootsi ja Soome valitsus kinnitasid oma kriisiprogrammi juba mullu detsembris. Kriisiprogrammid keskenduvad maksudele, ettevõtluse ja vähese sissetulekuga inimeste toetusmeetmetele ning infrastruktuuri investeeringutele.

Kas saaks laenuta?

Väidan, et saab. Riik loodab praegu laenata muu hulgas kohalikelt pankadelt u 5–10 miljardit krooni. Kuigi Eesti riigisektori võlakoormus on üks EL-i väiksemaid, kardan, et arvestades kohalike pankade väikseid laenulimiite on isegi sellise tagasihoidliku summa laenamine raskendatud. Positiivse laenuotsuse korral oleks raha hind tõenäoliselt 8,5–9,5% aastas. Loomulikult on olemas ka suuremad rahvusvahelised pangandusinstitutsioonid nagu Euroopa või Põhjamaade Investeerimispank, kuid ka nende pankade kapital ei ole piiritu. Pigem võiks Eesti riik laenamisest hoiduda ja proovida lähemad kaks aastat täiendava võõrfinantseerimiseta toime tulla. See oleks rahandusministeeriumile ja valitsusele väga selge ülesandepüstitus ning suunaks riiki seadma fookusse kulude otsustava vähendamise.

Valitsus vajab külma närvi ja ettevõtjate tuge, et rasked, kuid vajalikud otsused vastu võtta. Usun, et ettevõtjad on valmis vastavate programmide väljatöötamisel ja elluviimisel kaasa aitama.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid