Bo Kragh: Eestit sunnib eurole üleminekut taotlema hirm ja edevus
Eesti püüdlus euro kasutusele võtta näitab nn väikevenna kompleksi, väidab Eesti krooni loomist ja pangandusreformi nõustanud Rootsi rahandustegelane, Svenska Handelsbankeni asepresident Bo Kragh Venemaa ajakirjas Ekspert.
Eurole üleminek on Rootsi pankuri sõnul muutunud riiklikuks religiooniks, mille nimel ollakse valmis võitlema viimse veretilgani.
„Jääb mulje, et juhtivatele Baltimaade poliitikutele kujutab euroala justkui paradiisiväravat, mille taga ootab apostel Peetrus ja igavene õndsus,” arvab Kragh.
Rahvusvaluutale kindlaks jäänud Rootsi eristub praegu muust Euroopast oma arukate otsuste tõttu, sest kasutab krooni ujuvat kurssi. Krooni devalveeriti viiendiku võrra, mistõttu Rootsis pole turism positsiooni kaotanud, intressid on madalamad, Ericsson töötab palju paremini kui euroalas tegutsev soomlaste Nokia, Rootsi puidutööstused on paremad kui Soome omad.
Praeguses Euroopa majanduses valitseb põhimõte, et riik on nagu üksikisik, kes heal ajal kulutab palju, kuid halval ajal hoiab kokku. Tegelikult peab tegema vastupidi. USA tuli suurest depressioonist välja, sest Briti rahandustegelase John Keynesi doktriini kasutades suurendati järsult riigi kulutusi.
Milleks soodustingimused?
Balti riikidele peale surutavad Maastrichti tingimused, mis seavad riigieelarve defitsiidile kolmeprotsendise piirangu, pakuvad euroala vanadele liikmesriikide varjamatute mahhinatsioonide võimalusi. Näiteks Saksamaa kasutab riigieelarve defitsiidi näitamiseks loomingulist raamatupidamist. Selle asemel et näidata riigielarve kulusid, kantakse need tulude vähenemise või investeeringute rea alla. Kuid Balti riikidele sellist mängu ei lubata. „Kui mõni kutt armastab tüdrukut nii, et on valmis ta mis tahes tingimustel naiseks võtma, siis milline isa on valmis pakkuma head kaasavara?” arutleb Kragh. „Milleks pakuda Balti riikidele mingeid soodustusi, kui nad näitavad valmisolekut täita kõiki Maastichti tingimusi?”
Balti eliiti kannustab euroalaga ühinema üksnes hirm ja edevus, sest kroonist loobudes kaotab Eesti sõltumatuse ja võime majanduskriisidele paindlikult reageerida. NATO ja Euroo-pa Liiduga ühinenud Balti riikide eliit näeb euroalaga liitumises täiendavat võimalust pääseda veelgi rohkem üleeuroopalisse julgeolekusüsteemi. Samal ajal on euroalas viibimine poliitikutele prestiižikas, sest isegi Suurbritannia ja Rootsi rahandusministrit ei kutsuta euroala ministrite nõupidamisele. „Kuigi seal (euroala ministrite nõupidamisel – toim) ei toimu õigupoolest mitte midagi, tekitab omalaadsesse eliitklubisse kutsutud olek väikestele Balti riikidele suurt põnevust,” väidab Kragh. „Tegelikkuses sarnaneb see püüdlusega omada eestkostjat, „vanemat venda”. Üks selline „vend” juba oli, nüüd on vaja uut.”
Eesti majanduse võib hävingust päästa ainuüksi seotus Rootsiga: paljud Eesti kõrgtehnoloogia ettevõtted kuuluvad praegu Rootsi kontsernidele, mis muudab nad palju konkurentsivõimelisemaks.
Euroga jäigalt seotud rahapoliitika läbikukkumise näiteks toob Kragh oma poodlemisharjumuse. „Varem ostsin endale ülikondi Eestist või Lätist, praegu eelistan teha seda odavatelt väljamüükidelt Stockholmis.”
Kommentaar
Heido Vitsur
Arengufondi majandusekspert
Sir Winston Churchill on öelnud, et ainult vähesed suudavad mõista oma maa poliitikat, võõra maa poliitikat ei suuda mõista keegi. Tal oli õigus. Paraku ei ole see kogu tõde. Bo Kragh ei ole ju ainuke majandusinimene, kes nii mõtleb. Kui jätta kõrvale siin töötavad rahvusvahelised organisatsioonid, hindab enamik välisvaatlejaid meie tegevust sarnaselt Bo Kraghiga. Oma mõtete väljendamiseks kasutatavad kujundid on loomulikult maitse küsimus.
Bo Kragh ütleb ju tegelikult seda, et ta pooldab mitte fikseeritud, vaid turul kujunevat vahetuskurssi ja et Balti maade rahvusvaluutad ei ole enam alla hinnatud, pigem vastupidi; et meie praeguse kriisipoliitika sotsiaalne hind saab olema kõrge, et kriisist väljatulemiseks peab riik saama ajada iseseisvat rahapoliitikat, et praegu on majanduse tõusulainele juhtimine tähtsam kui eelarve tasakaal ning et Eestil läheb paremini kui Lätil ja Leedul.
Tõtt-öelda pole ma üheski ingliskeelses väljaandes, koduleheküljel ega blogis selle kohta kohanud ülaltoodust palju erinevaid vaateid. Olgu need siis pärit Saksamaalt, Londonist või Šotimaalt, USA-st või Hispaaniast. Pidagem meeles, et ka IMF käsitles algul Läti kriisi samalaadselt positsioonilt.
Muu maailmaga suheldes on meil kasulik teada, et enamik riike tõepoolest püüab aktiivsete meetmete rakendamisega kriisist kiiremini välja pääseda, ja on loomulik, et maailmas ei teata, et Eesti majanduspoliitika on rajatud nende mittekasutamisele. Kuid meie varem tehtud valikute tõttu langevad praegu kõik Bo Kraghi rahapoliitilised argumendid ära. Alles on jäänud üks küsimus: kumba valuutat sellises olukorras rohkem usaldatakse – kas eurot või krooni? Vastus on ilmne.
Kuid ühes tema etteheites oleme me ise süüdi. Oleme ju ise alatasa rõhutanud, et tahame euro abil oma naabritest selgemini eristuda.
Kommentaar
Tarmo Kriis
tööandjate keskliidu juht
Bo Kragh on 1998. aastast saadik rääkinud, kuidas Eesti krooni devalveerimine on kohe-kohe ukse ees. Ka see, et Rootsi suurpank Handelsbanken ei julgenud Eestisse tulla enne kui 2005. aastal ja mitte varem, on ilmselt härra Kraghi „teene”. Seega oleks euro saabumine tema jaoks tõsiselt mõru pill, kroon jääks devalveerimata ja Bo Kragh peaks tunnistama oma kümneaastast eksiarvamust devalveerimise suhtes.
Tema mõttekäigu tekkimisest võib aru saada. Rootsi riik ju omal ajal devalveeris krooni ja tollastes oludes võis see ka aidata. Toonase Rootsi olukorra üks ühele Baltikumi ületoomine ei ole aga kuigi korrektne, see on puudulik analüüs. Situatsioonid on väga erinevad. Eestil on võimalik riski maandada Euroopa Liidu toel, seda nii euroraha kasutamise kui ka eurole ülemineku näol. Rootsil siis selliseid võimalusi ei olnud.
Kerge on Rootsist öelda, et „Eestit kannustab euroalaga liituma vaid hirm ja edevus”, jättes mainimata, et pärast kriisi tugevneb Rootsis ka üha enam arvamus, et Rootsi oleks pidanud euroalaga liituma. Ühtegi tõsiselt võetavat alternatiivi eurole Bo Kragh ei paku ja see on ka arusaadav, sest Eestil euro kõrval häid alternatiive polegi.
