Buumi õppetund: miljonid kroonid vastu pükse
Kinnisvarabuumi ajal tehti mitmeid meeletuid ostupakkimisi, mis aitasid hindu jälle omakorda üles kütta.
Üks meeldejäävamaid tehinguid toimus Tallinna linna ja metalliärimehe Viktor Levada vahel, kui mehe firma käis 2006. aasta kevadel Olümpia vastas asuva, ligi 7400 ruutmeetri suuruse krundi eest enampakkumisel välja 596 miljonit krooni.
Pärast ostu ütles Levada, et on seoses maatükiga kaalunud meelelahutuskeskuse, hotelli või korterite ehitamise mõtteid. Võidetud kruntide väljaostmiseks võttis Levada laenu. 2008. aasta kevadel ostis Levada firma Redmont Investilt 117 miljoni krooni eest ära veel seitse maatüki kõrvalpaiknevat kinnistut.
Tänaseks ei ole ükski kasutusidee realiseerunud ning keegi ei ole tahtnud kinnistuid Levadale sobiva hinnaga ka ära osta.
Tehingut vahendanud kinnisvaraettevõtte 1Partner Kinnisvara tegevdirektor Martin Vahter ütles arileht.ee-le, et kuna turuhind on tänaseks kõvasti langenud, siis on odavam olnud see projekt peatada.
"Muidugi on asjad müügis, aga ostjad ja müüjad ei ole täna ühel arvamusel, seetõttu ma ei usu, et sealt mingit tehingut tuleb," sõnas Vahter. "Loomulikult, kui tuleb ostja, kes pakub sellist hinda, nagu müüja soovib, siis ta kindlasti müüakse ära."
Näide buumiaja hüsteeriast
Arileht.ee võttis kätte ja palus Uus Maa/Seveni äripindade juhil Andres Hallil linnaga tehtud tehingut tagantjärele hinnata. Tema esimeseks muljeks oli, et tegemist on kõige kujukama näitega buumiaja suurvaimustusest ja hüsteeriast.
“Pakutud hind oli isegi tehingu toimumise ajal selline, et tekitas kahtlusi projekti kasumilikkuse võimalikkuses,” rääkis Hall.
Ta ei uskunud, et Levada sellest projektist kuidagigi mõistlikult välja tuleks.
“Kuigi kinnistu ja potentsiaal on ahvatlevad, on keeruline uskuda, et selle turuväärtus täna ületaks kolmandikku sellest, mis selle eest maksti,” ütles Hall.
Arvutuste kohaselt teeb see krundi praeguseks väärtuseks umbes 200 miljonit krooni. Kõrvutades seda ostu-müügisummaga, on krundi hind seega alanenud ümmarguselt 400 miljonit krooni.
Linna õppetund: 100 ja enamgi miljonit krooni
2006. aasta kevadesse jääb ka teine huvitav tehing, milles linn osutus rahaliselt aga kahtlemata kaotajaks pooleks.
Norra ärimehelt Paal Aschjemilt, Mai Kaareperelt, Heldur Meeritsalt ja paarilt Suurbritannia kodanikult 150,5 miljoni krooniga ostetud Harju tänava äärne, kokku 2113 ruutmeetri suurune maatükk oli ekspertide hinnangul tol hetkelgi kahekordselt ülehinnatud.
Tallinna linnapea Edgar Savisaar teatas aga, et linn saab tehinguga hoopis 180 miljonit krooni kasu. Hinnad kõikusid üles-alla ning tõepoolest, miljongi tundus suurtehingute puhul tühise peenrahana.
Veidi hiljem aga praalis Aschjem Norra ajalehes Dagens Naeringslivis, et müüs talle kuulunud krundi kümnekordse vaheltkasuga ja turuseisu vaadates peaks see olema maailma kalleim muruplats, kuna linn ei plaani ostetud maaga muud ette võtta, kui rajada sinna muruplats.
“Kahtlemata maksis kiirustamine linnale selle tehingu osas kätte, sest sel hetkel kui müüjaga läbi räägiti, ei olnud müüjal ilmtingimata vaja kinnistut müüa. Tänases situatsioonis, kus likviidsus on väga väärtuslik, oleks müüja olnud suure tõenäosusega valmis väljuma märkimisväärselt odavama hinnaga,” kommenteeris tehingut Hallik.
Ta jäi aga tagasihoidlikuks selles osas, mis puudutab maatüki praegust hinda: “Turuväärtust selle konkreetse objekti puhul leida on pea võimatu arvestades kogu asja eripärasid ning sellega seotud komplikatsioone.”
Kui võtta aluseks tehinguhind ning arvestada selleltki paar kolmandikku maha, siis oleks paar-kolm aastat kannatust säästnud linnakassale 100 miljonit krooni. Pole paha, arvestades, kuivõrd linnalt veel suuremat abi ootajad seda vajaksid.
