Joakim Helenius: rootslaste kolmas laine on tulemas
•• Ütlesite aasta tagasi, et Eestil on suur võimalus tabada Skandinaavia ettevõtjate ja investorite kolmas laine. Mis asi see on?
Mõnevõrra lihtsustades võib öelda, et esimene laine oli odava tööjõu järele tulemine. See toimus 1990-ndate alguses. Teine laine oli 2000-ndatel enne Euroopa Liiduga liitumist. Seal oli palju teenindussektorit ja kiirelt kasvavale siseturule suunatud ettevõtlust. Kolmas laine on algamas nüüd, ja see on, ma arvan, jätkusuutlikum.
•• Millised need kolmanda laine ettevõtted võiksid olla?
Siin on rohkem keskmise ja väiksema suurusega firmasid, kes on ise mõne suure keti ja tarneahela liikmed. Enamasti on tegu ekspordiga seotud ettevõtetega. Tuleb arvestada, et suurte maailmanimede nagu Nokia või Ericssoni taga on Skandinaavias ka sadu ja tuhandeid väiksemaid firmasid, kes on praegu tugeva kulude kokkuhoiu surve all.
•• Ma olen ise märganud viimastel kuudel väikseid uudiseid mõnede Rootsi firmade kohta, kes Eestisse investeerivad või siin oma tegevust laiendavad. Rootsi lehtedest jälle teateid, kuidas mõni ametiühingujuht kommenteerib, et töö viiakse üle Balti riikidesse, Eestisse… Kas see on trendi algus?
See on alles jäämäe tipp. Tunnetan praegu väga selget huvi Rootsi poolt Eesti suunas. Seda protsessi võibki vaadata nii tõmbe- kui ka tõuke-jõudude poolt. Rootsi poolt on huvi tugev ja kasvamas. Nüüd oleks aga vaja, et ka Eesti poolt tõmbejõud kasvaks. Eesti peaks ennast rohkem müüma. Trigon on ise ühte sellelaadset initsiatiivi alustamas, millest õige pea saame lähemalt rääkida.
•• Kui lääne firma läheb piiri taha, siis enamasti räägitakse Hiinast. Hiina, Hiina, Hiina – pidevalt korduvad võlusõnad. Miks Soome või Rootsi ettevõte peaks teistmoodi käituma? Miks peaksid nad eelistama Eestit?
Paljud firmad on tegelikult hakanud küsima Hiinasse minemise kohta. Oluliseks teemaks on, kuidas kärpida kulusid, aga samal ajal säilitada kontroll oma firma üle. Sellega seoses ka intellektuaalse omandi küsimus. On palju näiteid, kuidas ettevõtted on Hiinasse investeerinud. Hiinlased juhivad tehaseid seal, aga siis, mõni aeg hiljem, alustab sealsamas kõrval nendesamade hiinlaste juhtimisel Hiina oma tehas, kes teeb täpselt sama toodet. Ainult et lääne firma ei saa sellest enam midagi. Väiksema ja keskmise suurusega lääne investori jaoks on kontrolli säilitamine oma ettevõtte üle, oma intellektuaalse omandi üle võib-olla veelgi raskem.
•• Väiksemate puhul on küsimuseks ka tootmismahud ja kaubapartiide suurus. Kas nad üldse suudavad niipalju teha, kui Hiinas tavaks?
Selleks, et transport Hiinast Euroopasse oleks efektiivne, peavad kaubapartiid olema suured. Tõepoolest, väiksematel firmadel ei pruugi olla sellist mahtu, et neil tasuks oma tootmine Hiinasse viia.
Teine asi, mis nüüdse kriisi ajal on veelgi selgemaks saanud, on paindlikkus ja riskide maandamine, mida suurte kaubapartiidega on muidugi keerulisem saavutada.
Väiksemate ja keskmise suurusega Skandinaavia firmade puhul tuleb arvestada ka sellega, et nende juhtkond ei ole nii kosmopoliitne nagu suurkorporatsioonidel. Nende juhid ei tunne ennast rahvusvahelises äris sugugi nii mugavalt, et täna olen Brasiilias, homme ajan äri Tokyos ja ülehomme olen Hiinas.
•• Mis on Eesti võimalused selles kontekstis?
Eesti on viimase aastaga oma konkurentsivõimet selgelt parandanud. Eesti on kõvasti kulusid kärpinud. Uus töölepinguseadus on ilmselt kõige paindlikum sellelaadne seadus maailmas.
Ma näen Eestis, Eestile ja Eesti firmadele tohutut ärivõimalust. Huvi Skandinaavia poolt on suur. Praegu peaks Eesti ennast rohkem müüma.
