Musklid ja käärid
Pealinn võttis eelmise aasta alguses raske koorma kanda, kui lubas 4–19-aastaste tüdrukute ja poiste klubidele välja maksta 90 miljonit krooni, mis tegi ühe noorsportlase baashinnaks 4500 krooni. Tegelikkuses läks majanduslik olukord kehvaks, Tallinn võttis vastu lisaeelarve ja loomulikult mõjutas kärbe ka noori. Koguni nii, et pearahast tõmmati maha 22 miljonit. Et aga pool rahast oli selleks ajaks juba välja makstud, õhenes spordiklubide rahakott teiseks poolaastaks lausa poole võrra. Kohe kerkis küsimus, mida uues seisus ette võtta: kas liituda kaaskannatajatega, pakkida asjad kokku, vähendada kulusid või hoopiski suurendada mingil imekombel tulusid?
Sügisel kogunesid asjaosalised arupidamisele, sest pärast tuliseid emotsioone ja esimesi ütlemisi said kõik aru, et puhtast kurjusest ei soovi keegi lastelt raha ära võtta. Mis siis uueks aastaks muutunud on?
Tänavusest aastast kehtib nõue, et spordiklubisse peab kuuluma vähemalt 25 last. Teisisõnu: klubi, mis saab alla veerandsaja hiireklõpsu, enam linnalt toetust ei saa. Klõpsupoliitika selgituseks: lapsevanem peab oma võsukese trenni kinnitama. Et seda teha, peab ta vastavas veebikeskkonnas õigesse lahtrisse ristikese tegema, andes nii oma nõusoleku. Süsteemi üks peamisi kitsaskohti seisneb selles, et paljud lapsed käivad kahes trennis, kuid raha läheb vaid klubile, kelle nimele on klõpsatud esimesena. Minimaalse õpilaste arvu määramise on peale linna heaks kiitnud ka Eesti olümpiakomitee – suuremate ja tugevamate klubide tekkeks on alus loodud.
Trennist loobutakse?
Kui möödunud aasta alguses oli pealinnas 226 klubi, siis nüüd on neid alles jäänud 192. „Kinni on läinud kuus klubi, näiteks jalgpalliklubid, kus olid vastavalt kaks, kolm ja 14 liiget,” tõi Tallinna spordi- ja noorsooameti juht Rein Ilves näite. „Pigem on klubid liitunud, päris mitmeid häid eeskujusid võin tuua poksist, Artem liitus SK Baltic Stariga, Rein Pajuri poksiklubi Mens spordiga,” loetles ta. Samuti on leivad ühte kappi pannud maadluse, võrkpalli ja kikkpoksi klubid.
Pajur, kelle hoole all treenib mitukümmend poissi, saab pearaha vaid viie eest, tõsi küll, nüüdseks on lisandunud need 20 noormeest, kes harjutavad tema juures pärast kahe klubi liitmist.
„Esitasime avaldusi kolm korda enam kui läbi läks. Paljudel poistel ei ole Tallinnas sissekirjutust – nende vanemad elavad mujal või on noored kolinud pealinna õppima,” ütles Pajur. „Samuti ei saa ma aru, miks peavad lapsevanemad veel midagi kuskil kinnitama, jumaluke, noored mehed on 18-aastased, teavad ise, kus käivad ja mida teevad,” imestas teenekas poksi-treener, kelle sõnul nad isegi täpselt ei teadnud, kuidas „klõpsamise” protsess tehniliselt käib. „Kui teaksin, oleksin võib-olla isegi rohkem vanematele peale käinud,” tõi vanema põlvkonna treener esile isemoodi probleemi.
Audentese spordiklubi juhataja Peeter Tishler tõdes, et nemad elasid šoki üle suvel, praeguseks on olukord stabiliseerunud. „Külm dušš sadas kaela jaanipäeva paiku, eks me lootsime, et summa sel aastal taas tõuseb, kuid ei midagi... Võrreldes eelmise aasta alguse lubadustega antakse lastele kolmandiku võrra vähem raha, ju on vaja muposid ja muid asju üleval pidada,” muigas Tishler.
Audentes tegi üsna radikaalsed otsused juba suvel: kohe vähendati treenerite ja teiste töötajate palku, lisaks tõsteti õppemaksu 125 krooni võrra kuus.
„Kõik muutused kandusid ka tänavusse aastasse, meil ju varianti pole. Kui soovime ellu jääda, tuleb pingutada,” lisas Tishler. Audentese spordiklubi on Eesti suurim, linnalt saab pearaha tuhat last. Klubis töötab näiteks viis viienda ja kuus neljanda kategooria treenerit. Summa, mis seekord Audentesele eraldati, oli 2,7 miljonit krooni.
Tallinna spordiseltsi Kalev esimees Madis Arras tunnistas, et nemad olid teinud 2009. aasta eelarve lootusega, et teisel poolaastal pearaha summa hoopiski suureneb.
„Kuna aasta alguses on palju rohkem võistlusi, sõite ja maksmisi, olime raha ette kulutanud,” selgitas Arras. „Pärast juuni lõpus kuuldud uudist võtsime kohe maha treenerite palku ning tühistasime võistlusi. Kuid reaalselt on seis selline, et tänaseni maksame möödunud aasta arveid,” ütles ta. Et pearahast arveid maksta ei tohi, saab loota vaid õppemaksude sujuvale laekumisele.
Raske on ka lapsevanematel. Viimase poole aasta jooksul on Kalevi trennidest loobunud kümmekond last. „Kirjutatakse, et laps ei soovi enam selle või teise spordialaga tegeleda, kuid teame, et tegelikult on enamikul juhtudel põhjus materiaalne,” nentis Arras.
Tallinna Kalevis oli välja kujunenud süsteem: veidi enam kui pool eelarvest tuli pearahast, 40% õppemaksust, peale selle sponsorirahad ja projektitoetused. „Kahe viimase peale ei tohi samuti praegu loota,” tõdes Arras, kelle sõnul oodati, et tänavune pearaha baassumma ületab vähemalt 3000 krooni piiri.
„Kuid kindlust tekitab meis see, et leping tehakse aasta peale, seega ei saa keegi suvel hakata asju muutma,” lausus Arras.
Selgub, et treenerid on esimesed, kes peavad raskel ajal püksirihma pingutama. Ilvese sõnul peab treeneritööd järjest enam väärtustama, ja mitte üksnes ilusate sõnadega. „Minu arvates ei ole normaalne, et treener peab endale näiteks haigekassakaardi saamiseks mingi teise töökoha muretsema. Tavaliselt makstakse neile ju stipendiume, millega ei kaasne sotsiaalseid garantiisid,” lisas ta.
Edaspidi eelisarendatavad alad
Samuti kinnitati Tallinnas tänavu neli ala, mida spordirahvas nimetab „tärnidega aladeks”: võimlemist, iluuisutamist, võistlustantsu ja ujumist finantseeritakse teistest aladest erineval põhimõttel.
„Neljal alal, seejuures esimest korda ujumises, on teistsugune koefitsient ning ka vanusegrupid,” selgitas Ilves. „Põhjus on väga lihtne: kui me tahame neil aladel näha tulemusi ja saavutusi, peab tõsiselt treenima väga noorelt. Kinnitasid ju ka äsja Tallinnas lõppenud iluuisutamise Euroopa meistrivõistlused, et kui sa ikkagi 16-aastasena tegija ei ole, pole tippseltskonnas suurt midagi peale hakata.”
Nelja ala mõnetine esiletõstmine on alles esimene samm pikemas ja laiemas protsessis. Praegu valmistavad linnaametnikud ette spordireformi, mis diferentseerib alasid – kõik liigub sinnapoole, et Tallinn valib endale eelisarendatavad alad.
„Järgnev on nüüd küll minu isiklik arvamus, aga praegune süsteem on muutunud peade tagaajamise võistluseks. Sporditegevuses on devalveerunud just sõna sport,” tunnistas Ilves. „Tegevust võivad samas pakkuda ka laulukoorid ja kümned teised ajaveetmisviisid. Olin nördinud, kui teenekad treenerid süüdistasid, et ajame lapsed tänavale tagasi, kui pearaha endises ulatuses ei maksa. Aga süsteemi on vaja korrastada.”
On fakt, et noortespordile mõeldud eelarve on väiksem ja suure tõenäosusega paari järgneva aasta jooksul summa ka oluliselt ei suurene. Täpselt samuti, nagu ei saa üleöö rikkamaks lapsevanemad ega naase spordi juurde sponsorid.
„Peame astuma samme, et tagada tulemuslikkus. Praegu saab Tallinna linnalt pearaha 20 000 last, kuid võistlustel jääme tihtipeale alla näiteks nii Viljandile, Võrule kui ka Narvale, kus on säilinud spordikoolid,” arutles Ilves. Sellepärast tundubki, et pealinnas on just süstemaatiline õpe jäänud tagaplaanile.
„Ma tõesti ei taha kellelegi liiga teha, kuid sageli on klubi juhil esimene mure, kuidas palgad ära maksta, ning alles siis vaadata, millal ja kus laps treenida saab,” tõdes ta. Niisiis peaks Tallinn hiljemalt 2011. aasta teiseks poolaastaks välja selgitama need alad, mida eelisarendada.
„Üks eristusvarinate on muidugi olümpiaalad ja mitteolümpiaalad, kuid kindlasti ei hakka me olümpiaala, millel pole üldse kandepinda, üles upitama. Ja ka vastupidi, näiteks male ja karate jäävad ka tulevikus meile olulisteks,” rääkis Ilves. Samuti tuleb selgelt üle vaadata alade populaarsus linnaosade kaupa. Praegu on uue süsteemi väljatöötamises veel palju lahtisi otsi, kuid algust on sellega tehtud.
