Spordialasid, mille eest makstakse miljoneid, ei ole tegelikult väga palju – vormel 1, golf, tennis, korvpall, jalgpall, ameerika jalgpall, pesapall, lisaks teenivad hästi parimad jäähokimängijad, kergejõustiklased ja veel mõningate alade esindajad.

Alates 2002. aastast on maailma rikkaimate sportlaste edetabelis trooninud esikohal vaid üks mees. Golfiäss Tiger Woods ei kaotanud liidripositsiooni ka siis, kui ta ravis peaaegu aasta aega oma põlvevigastust. Mullu septembri lõpus sai Woodsist esimene sportlane, kes on teeninud karjääri jooksul enam kui miljard dollarit. Samuti teatakse, et ta on sissetuleku suuruselt telestaar Oprah Winfrey järel teine afroameeriklane.

Majandusajakirja Forbes andmeil oli 14 suurturniiri võitnud Woods 2008. aastal üldse kõige enam raha kokku kühveldanud mees, sest golfi esinumbrist enam teenisid vaid naised – näitlejanna Angelina Jolie, juba mainitud Winfrey, popdiiva Madonna ning lauljatar Beyonce.

Forbes avaldab maailma rikkamate sportlaste uue edetabeli suvel – siis selgub, kas möödunud aasta lõpus seksiskandaali võrku kukkunud Woods on endiselt esikohal. Ilmselt muidugi on, sest 2009. aasta tegemisi mõjutas skandaal veel vähe.

Küll aga on olukord muutunud tänavu – Woods ei suuda näidata paremate päevade mängu, pealegi on mitmed nimekad reklaamifirmad temaga lepingud katkestanud.

Vahetult pärast seda, kui super-staari kümned naissõbrad ajaleheveergudel oma muljeid pajatasid, teatasid Gillette ja Accenture, et Woods ei ole neile enam „sobilik reklaaminägu”. Möödunud aasta detsembrikuu jooksul päästsid end Woodsi köidikutest lahti ka telekommunikatsioonigigant AT&T ja General Motors. Hinnanguliselt kaotab Woods aastaga sissetulekus vähemalt 30 miljonit dollarit.

Golfis liigub palju raha, enamik tulu kogutakse üüratutest sponsorsummadest.

Sponsor võib anda võistlusele nime, ta võib olla konkreetse ürituse plaatina-, kuld- või hõbesponsor. Kuni sinnani välja, et toetaja laob raha välja omanimelise tee (ala, kust sooritatakse esimene löök – toim) eest või juhul, kui keegi lööb hole in one. Kuigi golfiturniiri võiduauhinnad on kopsakad, moodustavad ka golfimängija sissetulekust suurema osa reklaamilepingud.

Pangad hülgavad vormelitiime

Teine ala, kus liiguvad suured summad ja mis paljud eestlasedki pühapäeviti televiisori ette naelutab, on vormel 1. 2008. aasta teenistuse põhjal järgnes Woodsile aasta varem vormel 1-s MM-i kulla võitnud soomlane Kimi Räikkönen, kes teenis aastaga 45 miljonit dollarit.

Vormelitsirkus on kindlasti üks maailma suuremaid rahakeerutajaid, poti juurde lubatakse aga väheseid. Sarjas sõidab 24 meest, miljoneid teenivad neist vähesed, paljud peavad hoopis peale maksma, et lunastada võimalus suursuguses sarjas kaasa kihutada.

Kõige enam on vormelisõiduga raha teeninud seitsmekordne maailmameister Michael Schumacher, kes kõigi aegade edetabelis hoiab Woodsi ja korvpallur Michael Jordani järel kolmandat kohta 700 miljoni dollariga. Et aga sakslasest vanameister otsustas tänavu sarja naasta, paisub ilmselt ka tema rahakott nii mõnegi rahatähe võrra.

Möödunud hooajal, mis oli kuninglikule autoringrajale omaselt täis skandaale ja skandaalikesi, tõusis üheks võtmeküsimuseks, kas määrata meeskondadele ülemine rahapiir, mida nad võivad aastas kulutada. Jutt käis 45 miljonist dollarist ehk siis täpipealt samast summast, mille Räikkönen endale aasta eest tasku pistis. Loomulikult hakkasid suurte meeskondade juhid sellise ettepaneku peale kisama ja läbi see ei läinudki, kuid raha on sarjas tänavu ikkagi vähem kui varasematel aastatel.

Fakt, et Ferrariga liitus Hispaania suurpank Banco Santander, jättis mõneti varju selle, et päris mitu panka otsustasid vormel 1-st lahkuda – näiteks jättis Hollandi ING Group Renault’ ja Šotimaa RBS Williamsi. Juba aasta eest oli BMW Sauberi juurest lahkunud Credit Suisse. Samuti ei ole enam sponsorite seas ühtegi suurt sigaretifirmat – viimasena lasi Ferrari juurest jalga Marlboro.

Küll aga armastavad vormel 1 võistlusi miljonid inimesed üle maailma ning seetõttu on alati kindel tuluallikas teleülekannetest laekuv raha. Ei mäleta enam isegi, millal viimati enne hooaja algust vormelist nii palju räägiti kui tänavu – põhjuseks loomulikult Schumacheri naasmine. Nüüd, kus hooaeg on avatud ja sakslane pole suutnud esikolmiku koha eest võidelda, hakkavad ilmselt need, kes vaid ühe mehe pärast televiisori ette istusid, ka huvi kaotama, kuid laias laastus see vormelitsirkuse rahakoti pihta ei käi.

Raha liigutab Ecclestone

Mõttega, et vormelimaailmas liigub palju raha, oleme harjunud. Kuid kust see raha koguneb?

Kõige arusaadavam tuluallikas on fännid, kes ostavad pileteid ja kõikvõimalikke kaupu, kuhu on peale joonistatud, kirjutatud, trükitud või kleebitud lemmiksõitja või tiimi pilte ja sümboleid. Samuti maksavad paljud piloodid meeskondadele puhast raha, et omada kohta tiimis. Või siis suunavad nad meeskonna juurde isiklikud sponsorid, sest neid, kes sõitmisega tõeliselt suuri summasid teenivad, ei ole palju. Samuti maksavad piloodid rahvusvahelisele autospordiliidule (FIA) raha superlitsentsi eest – näiteks britt Lewis Hamilton käis 2008. aasta hooajal litsentsi eest välja 300 000 dollarit. Võrdluseks – USA-s saab Indy-sarja litsentsi tuhande dollari eest, teises suures USA sarjas, Nascaris pääseb rooli umbes 3000 dollari eest.

„Kes seda hinda kalliks peab, võib ju mõnda odavamasse sarja sõitma minna,” kehitas endine FIA president Max Mosley kaebuste peale vaid õlgu.

Meeskondade tuludest rääkides peab silmas pidama, et mitmed tiimid on autotootja taustaga, kuid kuna automüük on viimastel aastatel kõvasti vähenenud, satub ka autotootjate rahaline tugi järjest enam küsimärgi alla. Mõned tiimid saavad jällegi raha jõukatelt annetajatelt – nagu näiteks Red Bull Dietrich Mateschitzilt või Force India Vijay Mallyalt. Teise olulise osa tuludest moodustavad sponsorid – kui piisavalt abistajaid ei ole, pole ka valitute sekka asja. Mäletatavasti Honda ei saanudki möödunud hooaja eel piisavalt toetajaid kokku ja loobus sarjas osalemast.

Lisaks saavad meeskonnad raha vormelikarusselli kõige tähtsamalt mehelt Bernie Ecclestone’ilt. Summa suurus oleneb sellest, kui kaua on meeskond sarjas sõitnud ning kui edukad nad on olnud. Oluline on aga teada, et kokkuleppe järgi läheb 50% Ecclestone’i tuludest tagasi tiimidele.

Ringradasid finantseeritakse samuti erinevalt – päris paljud neist saavad teatud summas toetust kas linna- või riigikassast. Kahe aasta eest maksis näiteks Bahreini valitsus oma ringile toetuseks 45 miljonit dollarit ning sakslased Nürmburgringile 15 miljonit dollarit. Võrdluseks – britid ei panustanud Silverstone’i sentigi. Mõnele ringrajale paneb õla alla suurtööstus, näiteks toetab Honda Suzuka ringrada Jaapanis. Monaco GP on kalendris ainuke, kus raja teenitud tulu läheb sõidu korraldajate ehk siis selgemalt öelduna otse Ecclestone’i taskusse.

Rahvusvaheline autospordiliit FIA saab raha sõitjate litsentside müügist, ka korjab ta trahve. Samuti tegi FIA raha sellega, et müüs 2000. aastal 315 miljoni dollari eest sajaks aastaks sarja turundusõigused Bernie Ecclestone’ile. Vaadates, et kahe aastaga teenis Ecclestone’i Formula One Management enam kui miljard dollarit, näib müügihind muidugi naeruväärselt madal.

Nii olemegi jõudud vormel 1 ja raha kohtumispaika – teisisõnu inglase Bernie Ecclestone’ni. Talle on nüüdseks küll jäänud vaid väike osa vormel 1 aktsiapakist – 2006. aastal omandas CVC Capital Partners 70% osalusest – kuid 79-aastane Eccle-stone on senini vormelitsirkuse juht.

Ecclestone vastutab selle eest, et rahavood oleksid piisavad. Need meeskonnad ja ringrajad, kes ei suuda teatud summas kasumit toota, ei ole oodatud vormelisarjas jätkama. Iseküsimus on muidugi, kas CVS ja Ecclestone on ala arengut silmas pidades just kõige õigem kooslus ala juhtima. Tihtipeale on välja hüütud arvamus, et liiga palju raha läheb spordialast välja ning palju õigem oleks, kui vormel 1 kuuluks meeskondadele, mitte vahemeestele. Esialgu on aga mõte vaid mõtteks jäänud ning tänavu oktoobris 80. sünnipäeva tähistav vanahärra dikteerib mõnuga maailma üht juhtivat sarja.