Eesti toiduäri: käibed suured, aga kasum väike
Rimis on uus ajastu, teatab reklaam teleekraanil. Poola liha ajastu, mõtleb televiisorivaataja juurde. Selle lahingu Rimi kaotas. Lihatootjate ja Rimi vaheline konflikt, mis sai alguse kaubandusketi teatest, et kavatsevad Eesti liha asemel hakata müüma teistes riikides (mainiti Poolat, Iirimaad) toodetud liha, põhjustas nii suure tagasilöögi, et Rimil tuli vabandada ja alla anda.
Tegemist on vana teemaga. Tarbijad arvavad, et poes on toit kallis ja valik kehvakene. Letid on justnagu täis, aga seda, mida tahaks, tihti ei leia. Tootjad süüdistavad omakorda kaupmehi, et nende juurdehindlused on liiga suured ja nõuded liiga ranged – supermarketid küsivad tootjatelt allahindlusi, kohatasu, letitasu, reklaamitasu, trahvivad tootjaid iga pisima eksimuse eest. Tootjad aga saavad pähe talunikelt, kes pole rahul piima kokkuostuhinnaga, pole rahul liha kokkuostuhinnaga või mis iganes hinnaga.
Ometi on selles pikas ahelas vähemalt üks ühine joon: suurt raha ei teeni keegi. Võtame näiteks sellesama paljukirutud Rimi, 2008. aastal oli ettevõtte käive üle kuue miljardi krooni, kasum 60 miljonit krooni, see on 1% võrreldes käibega. Isegi kui arvestada, et samal aastal investeeris Rimi uutesse ja vanadesse poodidesse 144 miljonit krooni, ei paista megakasumeid kusagil. Näiteks Rakvere lihakombinaat, üks firma, kellega Rimi nüüd konflikti sattus, teenis poole väiksema käibe juures Rimist suuremat kasumit.
Toodetakse kallilt
Üks aasta ja paari firma võrdlus pole pikkade järelduste tegemiseks loomulikult piisav. Kui aga vaadata majandustulemusi läbi mitme aasta, võib ühe järelduse küll teha: ei tootjad ega kaubandus teeni Eesti toiduäris suuri kasumeid. Pilt viimastest aastatest on selge. Mõnel aastal väike kahjum, mõnel aastal väike (mõnekümne miljoni kroonine) kasum. Arvestades toiduaineäri suurt käivet ei ole kasumid märkimisväärsed.
„Süsteemne ebaefektiivsus,” ütleb kommentaariks Põltsamaa Felixi kauaaegne juht Anti Orav. Tööstusi on Eesti turu jaoks palju ja need on väikesed. Tagajärjeks on see, et toodetakse kallilt. Konkurents on hästi tihe. Hind on peamine argument. Kaubanduskeskusi on palju. Sellise pildi maalib Orav tootmise ja müümise olukorrast Eestis. Ühe kohana, kus toimub suur raiskamine, toob Orav välja kaubandusketi ja tootja vahele jäävad tegevused: tarnekindlus, logistika ja laondus.
Liiga palju poode
Näitlikult võib seda selgitada järgmiselt. Kaubad, mida tarbija tahab, kaovad kiiresti lettidelt. Tagajärjeks on see, et lähed poodi, aga just seda kohupiimapakki või lihasorti, mida oled harjunud ostma, sel päeval poes ei ole. See on tegelikult hästi tavaline probleem ja viitabki problemaatilisele tarnekindlusele. Mingid muud tooted võivad lettidel vedeleda nädalaid.
Midagi on liiga palju. Midagi on liiga vähe. Kokkuvõttes ei saa tarbija toodet, mida tahab ja tootjal ning kaupmehel jääb raha saamata. Ja valed kaubad (mida on liiga palju) tuleb ära visata. Vaatle mis tahes nurga alt, ikka saadakse kahjumit.
Mõni kuu tagasi avaldas Äripäevas arvamust Kanada Guelphi ülikooli turundus- ja kaubandusprofessor Brent McKenzie. Ta on mitu aastat uurinud ka Balti riikide kaubandusturul toimuvat. McKenzie ütleb Eesti kohta, et siin on lihtsalt liiga palju kauplusi, mis tema tõlgenduses tähendab, et need ei suuda tootjatele-tarnijatele hinnasurvet avaldada ja tagajärjeks on toidukaupade kõrged hinnad. See on üsna vastupidine arvamus võrreldes sellega, mida Eesti toidutööstuses arvatakse.
McKenzie täpsustab siiski, et ta ei pea silmas mitte kaupluste rohkust, vaid seda, et on liiga palju kaupluste brände. Eesti (suuremates) linnades kohtab tõepoolest pilti, mida mujal näeb harva. Näiteks sõidad Tallinnas mööda Laagna teed Lasnamäele ja avaneb järgmine pilt. Paremat kätt tee ääres on suur Rimi Hüpermarket. Vasakul pool teed otse Rimi vastas on omakorda Prisma Peremarket. Rimist mööda paremat kätt 150 meetri kaugusel on Selver ja samas lähedal on ka ETK Gruppi kuuluv Konsum. Kõik poed on üksteisest paariminutilise jalutuskäigu kaugusel.
Kommentaar
Kuldar Leis
Premia juht
Toiduäris, nagu kaubanduses ja põllumajanduseski on tõesti kasum normaalsetes majandustingimustes väiksem kui näiteks buumiajal kinnisvaras, ehituses, telekommunikatsioonis või IT-s. Põhjuseid selleks on mitu:
See äri on laiatarbekaup, kus mingit imet ei tehta, reeglina ei ole ühekordseid üliedukaid tooteid või tehinguid.
Konkurents on karm ja ei ole võimalik, et kõik kolm osapoolt (põllumees, töötleja, kaupmees) ülisuurt kasumit saaks, sest siis kujuneks tarbija jaoks hind liiga kõrgeks.
Eesti on väike, aga kohalik tarbija tahab suurt toodete valikut, mis tähendab, et kõik kolm osapoolt teevad väikeseid partiisid ja see ongi ebaefektiivsem.
Ettevõtete väärtust hinnatakse mitte ainult kasumi, vaid eelkõige kaubamärkide ja turuosa järgi. Hea näide on Kalev, kus läbi aastate tagasihoidlikud numbrid ei takista firma (ja selle väärtuslikuma osa ehk kaubamärkide) müüki Põhjamaade suurkontsernile.
Kui üks osapool kolmest „keerab vindi üle“ ja proovib teisi liigselt survestada, siis võit on lühiajaline ja tekitab vaid segadust. Tavaliselt on trumbid küll viimase lüli, s.t kaubanduse käes, sest neil on valida, kellelt ja mis tingimustel osta. Eestis toimib kaubandus veel mõistlikult, aga aasta-aastalt liigume sarnaseks Lääne-Euroopaga. See tähendab tarbija jaoks valiku vähenemist ning veelgi suuremat survet põllumehele ning töötlejale.
