Korruptsioon rõhub Lätit kivina kaelas
„Ilma „määrimata” ei saa siin riigi käest ühtegi tõsist lepingut. Ärikliima on siin umbes sama, mis Eestis oli 1990. aastatel.” Nõnda ütleb Joel Kalvik, kes viimased neli aastat on ajanud äri Riias. Tõsi, Kalvik annab välja reklaambrošüüri boutique’idele, mis ei ole sedalaadi äri, kus korruptsioonil pinnast leiduks. Kuid samal ajal on Kalvik Lätis tegutsevate Eesti ärimeeste kogukonna aktiivne liige, vahepeal täitis ta isegi sealse Eesti äriklubi presidendi rolli ning vabas vormis toimuvatel kokkusaamistel tuleb jutuks nii mõndagi.
Üks selliseid lugusid kõneleb eestlaste juhitud veokite esindusest, kes pärast pikka punnitamist lõpuks käed alistumise märgiks üles tõstis ning Lätimaalt taanduma pidi – kui sa ei maksa õigele omavalitsus-ametnikule, siis ei saa sa isegi koos-kõlastusi, et saada krunt ja sellele esindus püsti panna. Müügilepingute sõlmimine on aga juba omaette ooper, mille ettekandmisel kauba hind ja kvaliteet ei pruugi olla sugugi kõige olulisemateks nootideks. „Ja nii sõidavadki Läti politseinikud Volvodega,” muigab Kalvik. Ka Läti viimase aja kõige rohkem kõneainet pakkunud altkäemaksuskandaal, mis lahvatas märtsis, puudutab transporti – väidetavalt maksis Daimler Riia ametnikele miljoneid selle eest, et linnaliinidel vuraksid ringi just Mercedese bussid.
Nagu teadjad räägivad, on alt-käemaks asjaajamise lahutamatu koostisosa kõigi valdkondade puhul, kus läheb kelleltki luba, koos-kõlastust või muud allkirja vaja. Ka seal, kus eestlased Lätis aktiivsemalt toimetavad – ehituses, hotellinduses, toitlustuses, IT-hangetes.
Asi on läinud hullemaks
Kui eestlastel on olnud viimaste aastate majanduskriisis millestki lohutust otsida, siis lõunanaabrite veelgi suurematel tuuridel pöörelnud majandusmull läks lõhki veelgi võimsama pauguga. Eestlased, kes Lätis äri ajavad, näevad riigi mudast tõusmise peamise takistusena just euroopaliku ärikultuuri puudumist.
Korruptsioon on Lätis igapäevane teema, mis murrab tipp-poliitikuid pea igast erakonnast ning mille kõrval meie maadevahetuse afäärid tunduvad poisikeste süütute vembutamistena. On raske ette kujutada, et USA Eesti-suursaadik võiks avalikult ning korduvalt meie ühiskonnale korrumpeerumist ette heita. Täpselt see on aga toimunud Lätis. Uudised altkäemaksu võtmises süüdistatud ametnikest või vasakule läinud avalikust rahast on Läti ajakirjanduses pea sama sage teema kui ilmateade ning riigi hea maine pärast muretsejate meelehärmiks ületavad need päris tihti uudisekünnise ka teistes riikides.
Kurioossel kombel ei saa altkäemaksudest ja riigi raha varastamisest Läti puhul rääkida kui sovetiaja mentaliteedist pärinevast jäänukist – kogu maailmas korruptsiooni monitooriva Transparency Internationali andmete järgi on korruptsioonitase Lätis tõusnud just viimastel aastatel. Seega toitis raha taskusse pistmist hoopis majandusmull, mille kerkimisega kaasnenud probleemidega riik kas ei tahtnud või ei suutnud arvestada.
Tuntud näide, mida nii lätlased ise kui ka Lätimaal toimetavad välismaalased sealse rahade kõrvalepaneku kohta tuua armastavad, on Riias üle Daugava jõe ehitatav uus sild. Lätlased ise väidavad, et ruutmeetrihinda arvestades on kokku ligi 11 miljardit krooni maksva ehitise puhul tegemist maailma kõigi aegade kõige kallima sillaga. Samamoodi räägivad nad, et umbes viiendik silla ehitamiseks mõeldud rahast on läinud vasakule. „Väga palju on selliseid avalikke objekte, mille maksumuses on nii-öelda õhku vahel,” sõnab Kalvik.
Slaavi ärikultuur
Hetkel rahapuudusel seisma pandud ehitise üle kamandab Riia läbi aegade esimene venelasest linnapea Nils Ušakovs. Poliitikuid ei armastata ühelgi maal. Ent ka eestlastel, kes on praeguse linnapea poliitmajanduslike taustajõududega kokku puutunud, ei ole midagi head selle seltskonna kohta öelda: tegemist on endaga rahulolevate rahameestega, kelle peamine, et mitte öelda ainus huvi on iseenda taskute täitmine. Tõe huvides peab märkima, et altkäemaksuafäärid kimbutavad pea kogu Läti poliitilist spektrit, rahvusest olenemata.
Ent vene faktorist meie lõunanaabrite ärikliimas ei saa üle ega ümber. Riigi majanduslikus tuiksoones, pealinnas Riias elab teadupärast rohkem venekeelseid inimesi kui lätlasi. Venelaste osakaal on märkimisväärne ka suuri sum-masid pööritavas Ventspilsi sadamalinnas, mis on oluline nafta transiidikanal idast läände. Ja siit jookseb taas selge niit korruptsiooniskandaalide juurde, sest Ventspilsis pidas linnapea ametit Aivars Lembergs, kelle miljarditesse küündiva varanduse päritolu kohta on algatatud Läti küllap kõigi aegade üldse kõmulisim korruptsiooniprotsess.
On loomulik, et kui venelasi on Lätimaal palju, on ka nende osakaal äris suurem kui Eestis – ka näiteks Balti panganduse hiljutist uhkust ja hilisemat Läti majanduse kokkuvarisemise sümbolit Parexi panka kontrollisid venekeelsed ärimehed. Ka Joel Kalviku tegutsemissfääris ehk moekaubanduse ja boutique’ide maailmas on põhiline suhtluskeel vene keel ja tema partneriteks-klientideks tihti vene rikkurite kaasad, kellele mees on poekese püsti pannud, et naisukesel igav ei hakkaks.
„Ärikultuur on slaavilik kogu Lätis, aga eriti Riias. Vene raha liigub siin tõesti palju, sealhulgas kahtlemata ka hämara päritoluga raha,” ütleb eestlane. Slaavilik ärikultuur tähendab ühelt poolt laia joont, teisalt sageli lubadustest mitte kinnipidamist või kohustuste täitmise edasilükkamist. „Kui arvele panna maksetähtajaks seitse päeva, võib olla üsna kindel, et selle ajaga ei juhtu mitte midagi. Arvestama peab vähemalt kolmekümne päevaga.”
Kümme aastat Lätis tegutsenud ehitusettevõtja, raudbetoondetailide montaažile spetsialiseerunud Vestok SIA bossi Veiko Juurma sõnul on Vene mõjud Lätis kahtlemata kõvasti tugevamad kui Eestis, ent selles ei pruugi alati vaid negatiivset peituda.
„Mul on olnud siin kokkupuutumist ka selliste ärimeestega, kellel on kabinetis seina peal mitte Läti presidendi pilt, vaid ühe suurema riigi suure juhi oma. Samas tuleb öelda, et nende inimestega asjaajamisel mingeid probleeme ei tekkinud ja kõik läks äärmiselt korrektselt – erinevalt mõnedest lätlastest.”
Siiski püüavad eestlased seal, kus vähegi võimalik, omavahel äri ajada. Kui näiteks Eesti firma ehitab Riias maja, tarnib aknad-uksed sinna tõenäoliselt samuti meie ettevõte. Ühelt poolt läheb raha kaasmaalastele, teiselt poolt on nii mitmes mõttes kindlam.
Mõned korruptsioonijuttudest tüdinud lätlased ütlevad, et tegelikult pole nende koduõuel asi nii hull midagi ning igal pool, kus on mängus suured summad, liigub osa neist hämaraid teid pidi. Riia aga on teadupärast Baltimaade ärikeskus.
Kuhu edasi?
Ka ehitusfirma Koger & Partnerid Läti osakonna juht Kristjan Mitt arvab, et eestlastel suurt põhjust lõunanaabrite suunas näppu viibutada pole. Jah, eestlastel on raske Lätis kohalikega konkureerida. „Aga eks lätlastel on Eestis ju ka raske,” pareerib Mitt. Jah, ehituses tehakse alapakkumisi, hiljem küsitakse raha juurde, käib mitmesugune sehkendamine hangetel. Kuid ka see on teema, mis Eesti ajalehtedest iga paari kuu tagant läbi käib.
Koger & Partnerid teeb Lätis korralikku käivet. Mullu oli see Eesti rahas 250 miljonit, tänavu loodetakse jõuda umbes sama summani. Mitt räägib, et tegemist on peamiselt euroraha eest ehitatavate infrastruktuuriobjektidega, ja möönab ka ise, et euroliidust tuleva raha puhul on aruandlus ja muu paberimajandus sedavõrd tummine, et sahkerdamist naljalt lubada ei saa. Nii-öelda kohalikul tasandil toimuvast Koger & Partnerid suurt ei tea. „Eks jutud korruptsioonist riigihangetel on siin kogu aeg. Aga eks sellist juttu räägivad ikka need, kes on kaotanud. Otsest ärategemist mina ei ole kohanud,” ütleb Mitt, aga lisab kohe: „Kuigi jah, üks ere näide siiski meenub – Merko ja Riia raamatukogu.”
Mäletatavasti saadeti Merko, õigemini selle Läti tütarfirma Merks, riigi ühelt magusamalt avaliku hoone ehituskonkursilt minema, sest Eestis on firma segatud skandaalidesse. Saulusest on saanud Paulus, ironiseerivad lätlastes tärganud nulltolerantsi üle eestlased. Kuid tegelikult on pisut põhjust ka peeglisse vaadata – linnaametnikule alt-käemaksu andmise pärast läks Lätis mullu kohtu alla ehitusfirma NCC Läti tütarfirma NCC Konstrukcija juht Priit Toomingas.
„Tundub siiski, et nüüd kriisiajal on ärikultuur paranenud. Inimestel on suurem motivatsioon tööd teha ning korrektselt asju ajada,” näeb Kristjan Mitt märke muutustest ja lisab, et ka partneritega arveldamine käib praegu „normaalselt”.
Küll aga kiruvad nii eestlased kui ka lätlased kohalikku maksuametit. Kui Eestis ei seisa maksukogujad enam ammu maksumaksjate vaenlaste nimekirja esiotsas, siis Lätis vohab bürokraatia edasi „Maksude maksmine on nii keeruliseks tehtud, et kohati tundub, et lihtsam oleks neid mitte maksta,” lausub Joel Kalvik.
Kas kriis puhastab õhu?
„Sõitsin eile just Lidost mööda ja rahvast oli suisa murdu. Ja kui vaadata, kui uhkete autodega oli kohale tuldud, siis võib öelda, et kriisi ei paista küll kusagil,” ütleb Veiko Juurma.
Kriis siiski on. Läti majandus kukkus mullu 18 protsenti – arv, mille valguses Eesti majanduslangus ei tundugi enam nii hull. Juba 2008. aasta lõpus oli Läti valitsus sunnitud Rahvusvaheliselt Valuutafondilt paluma 7,5 miljardit eurot abi. Euro kasutuselevõtust võivad lätlased lähiaastatel vaid und näha, sest Maastrichti kriteerium jääb kättesaamatusse kaugusesse. Ja kui Eestisse ennustavad analüütikud juba tänavuseks aastaks väikest majanduskasvu, siis Lätis peaks kõver tõusule pöörama alles järgmisel aastal.
Ka paljud Lätis tegutsenud eestlased on sunnitud olnud taanduma ning nagu nendib Kalvik, hõrenevad read ka eestlaste äriklubis. Kalvik ise on oma Riga Fashion Guide’i vähemalt sügiseni külmutanud – isegi kui boutique’ide omanikel on raha, et reklaami teha, pole seda poodides ostlejatel ja seega on reklaampinna ostmine tulutu rahakulutamine. Ka Juurma ütleb, et vaatab praegu pigem Põhjamaade poole. „Ega ma, jah, kõige õigem inimene Lätis äri ajamisest rääkima hetkel pole, sest siit pole meil tänavu praeguse seisuga ühtegi tellimust. Võib-olla midagi natuke varsti tuleb, aga teeme praegu pigem Rootsi. Selle materjali järele, mida meie pakume, praegu nõudlus puudub.”
Mõned märgid siiski näitavad, et Lätis on just suuresti tänu praegusele kriisile mõistetud – kui riik tahetakse õitsengu teele pöörata, tuleb korruptiivse ühiskonnamudeli tiibu tõsiselt kärpima hakata. „Läti korruptsioonivastase võitluse amet tegutseb viimasel ajal päris aktiivselt ning üsna palju ametnikke on vahele võetud. Aga seni on see olnud vaid jäämäe tipp,” ütleb Joel Kalvik.
Kui keeruline lätlaste võitlus „määrimistega” tegelikult on, näitab ilmekalt tõsiasi, et kolm aastat tagasi lasti lahti korruptsiooni ennetamise büroo juht – raha ebaseadusliku kasutamise pärast. Vallandamine tõi aga omakorda kaasa selle, et ametnik hakkas korruptsioonis süüdistama neid poliitikuid, kes ta ametist lahti lasid. Kokku sai paras segapuder, kus tavainimesel läks järg täiesti käest ning lõppkokkuvõttes tekkis tunne, et ühesugused kaabakad on kõik.
„Tead, küsi mult ükskõik mida, aga mitte poliitika kohta. Vahet ei ole, keda valida, sest kui ta varem varastanud ei ole, hakkab ta seda võimule saades tegema. Normaalsed inimesed Lätis poliitikaga ei tegele ja mina pole valimas käinud juba ammu. Kogu see teema ajab mul südame pahaks.” Kui nii vastab küsimusele Läti poliitika ja raha seoste kohta 30-ndates aastates arvutiinsener Arturs, Saksamaal hariduse saanud lätlane, mis siis rääkida kitsama silmaringiga lätimaalastest?
Kõige hullem ongi see, et rahvas peab kõike seda, mis toimub, täiesti loomulikuks. Varastamine ei eruta eriti kedagi ja praegu ei paista ka, et rahva meelsuses midagi muutuma hakkaks. Pigem valitseb käegalöömismeeleolu,” resümeerib Kalvik.
