Tudengifirmad murravad piiri taha
Estonian Business Schooli üliõpilased peavad oma firma looma juba koolitee alguses. Enamik ettevõt-mistest hääbub varem või hiljem, ent on ka kümmekond tegutsevat ettevõtet, mis on ülikoolis tuule tiibadesse saanud.
Miks sai üldse võimalikuks suurfirma Microsoft sünd ja kuidas hakkas Bill Gates sillutama teed maailma jõukaimate inimeste hulka? Suuresti tänu ülikoolile, kus Gates kohtus oma tulevase parema käe Steve Ballmeriga ja astus peale arvutiasjanduse uurimise ka ette-võtluses esimesed tõsisemad sammud. Selliseid näiteid leiab maailma ettevõtlusest küllaga.
Estonian Business Schoolis ehk suupärasemalt EBS-is võetakse ettevõtluse ja ärijuhtimise erialal firma loomine ja arendamine käsile juba esimesel kursusel. Ilma kogemuseta, kuidas on olla firmaomanik, täpsemini osanik, diplomit koolis kätte ei antagi. Tudengitel tuleb leida idee, teha vettpidav äriplaan, panna firma reaalselt tegutsema ja hoida seda ka vähemalt aasta jooksul töös. Laenu või krediiti üliõpilastel võtta ei lubata, kahjumit toota samuti mitte, väljastpoolt lisainvestorite leidmine on aga pigem tervitatav. Kokku on EBS-is kümne aasta jooksul rajatud umbes viis-kümmend firmat, millest on tegutsema jäänud ligikaudu viiendik.
Äriideed, mille elluviimise üle tudengid pead murdma hakkavad, on ajastule omaselt tihti seotud ökoteemade või sotsiaalsfääriga. Loomulikult pakub inspiratsiooni ka interneti valdkond. Keskkonnateemadest toob EBS-i ettevõtluskeskuse juhataja Ülle Pihlak näiteks õhuvabad ja seetõttu rohkem jäätmeid mahutavad prügikastid. Interneti valdkonna firmade hulgas on ka mitmeid tänini edukaid: kas või stiiliportaal couture.ee ja õpikeskkond test.ee.
Maksimumi lähedal
Viimasena nimetatut peab Sander Kasak koos sõber Kaarliga ja tegemist on portaaliga, mis on mõeldud õpilastele riigieksamiteks valmistumiseks. Kasak lõpetab tänavu
EBS-is alles teise kursuse, ent portaal on tema sõnutsi saavutanud juba pea maksimumilähedase tulemuse: kui riigieksamite tegijaid on Eestis umbes 10 000, siis test.ee-ga liitunuid on ligikaudu 9700. Et kodumaal on lagi käes, plaanib Sander Kasaku firma sama ideega Eestist välja minna. „Jutt on kahest Euroopa riigist,” ütleb ta, kuid jätab riigid veel nimetama. „Eestist välja minek ei ole enam ainult idee, vaid selles suunas käib juba aktiivne töö.”
Algne tudengifirma idee oli Kasakul kursusekaaslastega siiski hoopis teisest valdkonnast – projekt puudutas välireklaami. Väga hästi see siiski käima ei läinud: osalt ka sellepärast, et kõigil projektis osalejatel suurt isu sellega tegeleda polnud. „Aga siis tuli hoopis parem idee,” on Kasak asjade käiguga rahul.
Põhjus, miks kooliajal alustatud firmadest tihtipeale asja ei saa, peitub Kasaku sõnul ilmselt enamasti selles, et noortel pole veel piisavalt kindlameelsust seatud sihtidele truuks jääda ja nende nimel tööd teha.
„Head ülevaadet koolikaaslaste tegemistest mul ei ole,” lausub Kasak. „Aga eks üks põhjus ole see, et noortel on tihti ikkagi üsna palju vaba aega ja muid huvisid. Oma firma nõuab tööd, sellega tuleb tegeleda hommikust õhtuni, olenemata sellest, mis ilm parajasti õues on.” Ent Kasakule just see meeldibki ning juhul, kui mõne maineka firma juht üritab teda enda ettevõttesse meelitada, lubab ta kindlalt ära öelda.
„Äriidee peab tulema peale nii nagu armumine ja selge on see, et ega sunniviisil ettevõtlusega tegeleda pole võimalik,” kirjeldab Pihlak. Samal ajal nendib ta kohe, et ega püsima jääva äri esimesel kursusel käimalükkamine ole muidugi eesmärk omaette. „Tähtis on just see, et inimestel tekiks kogemus ise midagi valmis teha. See on siiski midagi muud kui lihtsalt ostan-müün-vahetan-stiilis tegevus.”
Pihlak tõdeb, et kursusele satuvad paratamatult kokku juhuslikud inimesed, kelle arusaamad, eesmärgid ja ka töötahe on üsna erinevad. Osa firmadest lõpetab tegevuse kohe, kui hinded käes. Osa laguneb hiljem. „Asjad jäävad ikka seltskonna taha – mingil hetkel tekivad konfliktid, sest ühed on alati eestvedajad, teised sabassörkijad,” räägib Pihlak. Ja püsima jäänud firmade puhul ongi enamasti juhtunud nii, et eestvedaja on teised partnerid „välja ostnud” ja asunud oma ideed realiseerima inimestega, kellega kujutlus ettevõtte tulevikust paremini klapib.
Sagedane põhjus, miks ema-isa rahakoti peal alustatud firmad kaduvikku vajuvad, on ka see, et õpilastele tehakse pakkumine asuda palgatööle. „Nad nopitakse lihtsalt ära ja siis ei jää enam muuks aega,” märgib Pihlak ja lisab, et suur osa tudengitest töötab juba teisel kursusel ning ettevõtlust õppivate noorte puhul töö leidmise raskustest küll rääkida ei saa.
Peale EBS-i õpetab Ülle Pihlak ettevõtlust Eesti kunstiakadeemias (EKA) ja firmade tegemist on proovitud ka kahe õppeasutuse koos-töös. Kunsti- ja äritudengite mõttemaailmad on üsna erinevad ning nende kokkuviimine pakub küll põnevaid võimalusi, ent peidab endas ka probleeme.
Kui EBS-i tudengeid iseloomustavad pigem ratsionaalne mõtlemine ja kaalutlemine, siis kunstiüliõpilaste ideede pagas on Pihlaku jutu järgi vaata et piiritu. Ent selle peale, kuidas ideed teostada – kui see üldse teostatav on, ja mitte ainult tehniliselt, vaid ka äriliselt –, EKA tudengid tihtipeale esimeses järjekorras mõtlema ei kipu.
„Kunstiakadeemia õpilased mõ-nikord natuke kardavad EBS-i omi, et nüüd tulevad siia mingid ärihaid. EBS-i õpilased jälle vaatavad, et midagi reaalset EKA tudengite poolt käima ei lähe,” ütleb Pihlak.
