Oleg Gross: oleksin lollpea, kui supleksin rahas
•• Oleg Grossi kohta liigub aina ja ikka jutt, et vaadake, see on mees, kes supleb rahas. Kuidas selle asjaga siis on?
Ma peaksin olema lollpea, kui supleksin rahas. Vaid rumal inimene hoiab raha, sest näeme ju, mida inflatsioon teeb. Raha läheb ikka ettevõtte arendamiseks ja meie firma jõudu näeb täpselt nii, kui palju me areneme.
See on muidugi õige, et viimastel aastatel me ei ole pankadest laenu võtnud – laenukoormus on nullilähedane. Aga rahas ma kindlasti ei suple.
•• Laenudest hoiate ennast kramplikult kõrvale?
Jah. Meie mahte arvestades on meil laenukohustusi nullilähedaselt, pole firmadel mingeid liisinguid ega midagi. Selles mõttes on laud puhas. Ma olen ettevõtte ainuomanik ja mul on seepärast võimu üsna kiiresti suuri rahalisi otsuseid teha. Aga veel kord: rahas ma kindlasti ei suple. Võib-olla mõni, kes on oma firma maha müünud, supleb rahas. Aga see on selge, et firma on likviidne ja firmal on jõudu. See on fakt. Ja edu pant on see, et meie firma tõus ei tulnud laenuraha pealt.
•• Ja sellepärast räägitakse, et Oleg Grossiga ei suuda Eestis sularaha poolest keegi võistelda...
Minu kätte ei käi mingit raha. Kauplustes on sularahaga arveldusi küll, aga see käib kõik kassapidaja käest läbi. (Naerab – A. E.)
Eks neid jutte räägitakse seepärast, et keegi ei saa kunagi näpuga näidata, et Gross on kellelegi võlgu jäänud või midagi maksmata jätnud. Võib-olla see jätab mulje, et kui pole võlgu ja pole laene, küllap siis on midagi viltu. Aga mis see siis hästi on? Et jätaks sõna täitmata või oleks võlgu kõigile?
•• Kui palju Grossi impeerium praegu väärt on?
Ma ei suuda seda rahasse panna. See pole üldse müüdav. Nii kaua, kui mina suudan toimetada. Ja mu poeg on tasemel, areneb ja on kõrval. Mu firma ei ole müüdav, seisev raha pole midagi väärt. Näeme, kuidas näiteks Aserbaidžaanis rikkad inimesed lendasid. Aga täna on ikkagi kõige kindlam, kui viitsid ise oma rahaga tegeleda ning mitte kuulata linnulaulu ja loota megatootlust.
Mul on vaja eneseteostust. Olen küll 58-aastane, aga suhteliselt hea tervisega. Muidugi ei tohi kunagi hüpata, sest meievanuseid mehi lendab krõps ja krõps. Aga praegu olen suutlik ja mind on vaja. Ärkan hommikuti enne kuut, võimlen, kuulan uudised ära. Kell seitse olen juba tööl, panen pikka päeva, töötan nädalalõppudel. Tunnen sellest naudingut. Pole mõelnud firma mahamüümisele ja ei müüks ka.
•• Küsin siis teistpidi: kui suur on grupi selle aasta eeldatav käive ja kasum?
Käive on 1,2 miljardit krooni, kauplustel tuleb praeguse seisuga ilmselt napilt miljard täis. Kuigi majandus on kahanenud, oleme meie ikka kasvanud. Kasum küll väheneb, aga tuleb grupil kuskile 40–50 miljoni krooni vahele. 4–5-protsendine rentaablus on optimaalne, muidu ei saa areneda.
•• Samal ajal teised poeketid virelevad miinuses või nullis…
Eks see on meil muidugi kõva tulemus. Aga võib ette kujutada, kui raskeks see elu teeb, et suured ketid panevad nulli piiri peal. Suured hanked, saavad paremini hinnaga suruda. Aga kogu küsimus on selles, et nad ei oska juhtida. Omanikud on eemal, kohalik personal laseb üle jala. Ja siis üritatakse olukorda päästa ja surutakse hinnaga. Lühiajaliselt on see ehk hea, aga perspektiivis tähendab see vaid monopoliseerumist. Ja siis on selge, mis hindadega juhtuma hakkab.
•• Kui pikk on Grossi poekett?
Kokku 42 kauplust. Toidupoode on 38 ja veel neli tööstuskaupade poodi. Sel aastal tuleb kaks kauplust kindlasti veel juurde.
•• Ja seis järgmise aasta lõpuks?
Tõmbame hoogu tagasi ja sellist arengut ei tule. Oleme lihtsalt odavat šokiaega ära kasutanud. Nüüd hakkab kinnisvaraturg toibuma. Kinnistute soetamine ja ehitamine on ikka tõsine kulu. Sel aastal teeme kokku kuus uut kauplust, neli on juba tehtud – see on vägev värk ju.
•• Nii et vabu kinnistuid pole praegu rohkem ootamas?
On küll, näiteks Tallinnas Majaka tänaval. Aga Tallinnas võtab kõik aega ja asjad on ettearvamatud. Kuskil vallas käivad asjad kiiresti, kahe nädalaga. Samas ei julge praegu suuri projekte ette võtta. Näiteks Rakveres on 17 000 elanikku. Ei rohkem ega vähem. Ja samal ajal kaks suurt kaubanduskeskust. See oleks ikka ogar käitumine olnud, kui oleksin ise 500 miljonit krooni laenu peale võtnud ja kaubanduskeskuse ehitanud. Oleksin oma ettevõttest niimoodi kiiresti vere välja lasknud. Rakvere on väike, vaid paar suurt firmat. Vähe on ka hästi nuumatud riigitöötajaid.
Meie nišš on aga selge: lähikauplused suurtes elamukvartalites. Klient on küll vaesepoolsem, aga see mudel töötab väga kindlalt.
•• Kui ka teie Rakvere poodide nimekirja vaadata, siis seegi on meeletult pikk. Kas tõesti kõik need elavad ära?
Räägitakse, et ma olen Rakvere kuningas. No ei ole. Rakveres oleme väga nõrgad, käibest kümme protsenti. Ega neid poode pole nii palju ka. Meie enda majad, jooksvalt kahjumit ei tooda, las nad tuksuvad. Probleemid on just suurtel keskustel, aga hoian kõigile pöialt.
•• Aga milline näeb Grossi poekett välja viie aasta pärast?
Täpselt ei tea. Esimestel aastatel mõtlesin, et kolm kauplust ja sellest piisab, et äri teha ja puhkamas käia. Nüüd ei julge enam midagi öelda. Igatahes pole paigalseisu olemas. Paljud asjad sõltuvad ka ehitushindadest. Viimase buumi ajal läksid kõigi silmad ruutu, kinnisvara muudkui kallines ja pangad andsid mõnusasti laenu peale. Mind ohjeldas aga talupojaloogika. Nägin, et selliste kinnisvarahindade juures ei teeni minu valdkonnas seda raha tagasi.
Näiteks Maxima tegi liigutusi, mille peale mul tulid külmavärinad peale. Mina aga mõtlesin, et ma peaksin ilmselt narkotsi müüma, et sellist raha tagasi teha. Aga ma ju ei müü seda, ma müün piima ja leiba. Järelikult ei too minu äri seda raha tagasi. Paljudel tekkis siin ämber. Meie saime kinnistuid põhjast osta ja saame omavahenditest areneda. Ma olen liiga vana ka, et liigset riski võtta. Võib-olla noorematel meestel on nii, et käsi kullas või… eks ole. Ammugi ei taha ma teistesse valdkondadesse minna.
•• Kas see otsus on nüüd langenud, et poeg on see mees, kes võtab impeeriumi üle?
On küll. Võidakse vanduda, kuidas tahetakse, aga ta on tubli poiss (Georg Gross – A. E.). Nooruses oleme kõik igasuguseid rumalusi teinud. Oleksin mina nooruses olnud nii tuntud kui tema, siis ma küll ei tea, mis oleks saanud, sest mina trumpasin teda ikka igas mõttes üle.
Ma olen praegu väga rahul: ta võtab koormust ja allub. Ja äriloogika tal töötab. On asju, mida saab õppida – keeli näiteks. Äriks peab aga kohe soolikas olema, instinkt – nagu lõhna tunned. (Veab ninaga õhku – A. E.) Seda ei saa sõnastada.
•• Millest tuleb poeketi just selline geograafiline areng? Lääne- ja Ida-Virumaa on loogiline suund, Tallinn ja Harjumaa ka. Aga ülejäänud piirkonnad?
Sada ja natuke peale kilomeetrit. Selge, et eeskätt tuleb lähedalt kõik ära võtta, aga Rakverest pole ju midagi võtta. Türi on kõige kaugem praegu, järgmine mats võib ka Viljandi olla. Pisiasjad hakkavad mängima, näiteks kui pikad võivad veokid olla jne. Kui on vaja rohkem autosid, siis kerkib kohe palgakulu, kütusekulu. Sellised asjad hakkavad määrama.
Narva tundub laienemiseks kahtlane, seal on salasigaretid, salaviin. Sigaretti liigub ainult nii palju, kui palju poest varastatakse. Aga see on nadi, tahaks natuke müüa ka. Narva poole ei taha üldse oma nina toppida. Narvas pole keegi oma õnne leidnud, kuigi seal elab 70 000 inimest.
Tallinn on meil küll nõrguke, aga samas stabiilne, linn on suur. Pealinnas on sealsete seaduste, sanktsioonide ja bürokraatia tõttu võrdlemisi paha kaupa teha – ettevõtjasõbralikkust seal küll eriti pole. Eks neil on oma eesmärgid ja see on OK.
Me peame oma keti arengut just nii vaatama, et oleksime suurtes keskustes ja et väga kaugele ei lähe. Aga eks on ka erandlikke kohti – sellises väikses külas nagu Jõgeval on seitse ketti kohal, iga keti kohta jääb seega 800 ostjat.
•• Kas mingil hetkel olete mõelnud ka mastaapsemalt, kas või näiteks Lätti minekule? Või läheb see märklauast liiga mööda?
Kõik, kes on Lätti läinud, on kohe vastu nina saanud. Eesti tarbijate käest on raha võetud, see piiri taha tassitud ja siis piki nina saadud. Tahaks nende vigadest õppida. Meil on vaid neli-viis protsenti Eesti turust, mõttetu on nina mujale toppida. Oleme oma tootmises üritanud ikka säilitusainete kasutamist vältida, sellest ka lühike realiseerimisaeg. Me ei saa ka sellepärast väga kaugele minna.
•• Mis see imevägi on, et alati, kui uue poe avate, tulevad inimesed kaupa rabama? Lähevad päris hulluks, omavahel suisa kaklema…
Nii kõva mees ma ka pole… Olen õppinud lääne suurte tegijate käest, et müüki tuleb paisata häid kaupasid ja hea hinnaga. Ja see ei tohi olla hetkeline, hindasid tuleb pikka aega paigas hoida. Ainult esimesel paaril päeval pole kasu suurt käivet teha. Et me pole mingid trikivennad, seda näitab asjaolu, et kaupluste käive aina kasvab ja ei jää esimeste päevade peale toppama. Ju meid siis usaldatakse ja hea sõna levib. Üle mõistuse pole me reklaami ju tampinud, järelikult on natuke ikka sisu ka taga. Aga eks on neid ka, kes ütlevad, et meil on kõik väga halb. Ju tõde on kuskil vahepeal, kõik nüüd nii hästi ka pole.
•• Paljudes Eestiga võrreldavates riikideski on toiduained ikka tunduvalt odavamad kui Eestis. Kas meil hinnad millalgi alla ka hakkavad tulema?
Paljud ei saa aru, kui väiksed me oleme. Hindadel ei ole kuhugi alla tulla. Kui ma lähen Hiinasse sokke ostma, siis öeldakse, et ahah, võtke iga numbrit kaks konteinerit. Ma vastan, et nalja teete, me võtame kõiki numbreid kokku veerand konteinerit ja paneme sinna muud kaupa juurde. Rahvas peaks aru saama, et mahtu lihtsalt ei ole. Hiinlased käisid siin ja ütlesid: teil on kõik väga tore, aga kus on inimesed? Kui me läheme Euroopa tehastesse hinda küsima, siis me ei saa seda hinda. Kauplustel ei ole ju erilisi juurdehindlusi, jaeketid on valdavalt ikkagi kahjumis. See on ulmejutt, nagu paneks keegi oma tagumiku alla suuri rahapakke.
Ja inimestele tundub, et palka makstakse jube vähe. Makstaksegi. Mis need valikud on? Panna kaupadele mitu korda juurde? Siis ei osteta midagi. Mul ei ole rohkem valikuid, ma ei saa ka palka juurde panna, sest muidu on lõpetamine. Olen sundviskes.
•• Kas põllumees elab praegu ära?
Kui ta tegeleb rohkem kui ühe asjaga – kasvatab vilja või sealiha, toodab piima –, siis on lihtsam. Ühe asjaga tegelemine kipub riskantseks minema. Sellepärast ma olengi mitmes asjas kuni lõpuni sees, et nii valusaks ei läheks. Muidugi, põllumehed nutavad ja kiunuvad liiga palju. Kus ei oleks praegu ikaldust? Kas kinnisvarameestel polnud ikaldust? Kas automüüjatel polnud? Vaata samas, milliste autodega põllumehed ringi sõidavad, kõigil on džiibid all. Ärge kiunuge, kellel siis täna kerge on… Ja tegelikult olen ma üldse seda meelt, et igasuguseid toetusi ei peaks üldse olema.
•• Miks?
Seal, kus on raha jagamine, hakkavad kohe jamad pihta. Korruptsioon, meelevaldne raha ühest taskust teise tõstmine. See tekitab ebavõrdsust. Ja et vaesed riigid saavad vähem ja rikkad rohkem. Jagajatele jääb nii palju raha näppude külge. Sõnaosavus maksab ja sisu mitte alati. Muidugi, me oleme ka ise kõvasti raha saanud ja küllap küsime ka edaspidi.
•• Raha jagamine ei pruugigi alati korruptiivne olla, aga subjektiivne kohe päris kindlasti.
Absoluutselt!
•• Nimetasite ennist, et firma müümist plaanis pole, aga kindlasti on aeg-ajalt meelekohas tiksunud, et äkki...
Muidugi, vahel on iga inimene väsinud ja tüdinud.
•• Kosjas on palju käidud?
Ei ole palju, Maxima omanikud on reaalselt tulnud ketti ära ostma. Istusid siinsamas diivani peal. Ma ütlesin, et ei ole müüdav. Lubasid konkurentsiga põlvili suruda. Ütlesin, et andku minna.
Niikuinii on kaubanduses räige konkurents. Aga Maximal on suur laenukoorem peal ja asjad näivad üsna kehvad. Nende pärast olen palju rohkem hirmul kui enda keti pärast. Seesama jutt, mis ma enne rääkisin rahakulutamise ja tagasiteenimise kohta.
•• Mis plaanid on teil tööstuskaupade ketiga?
See otsus sündis elust enesest. Ostsime Soome, isegi Austria kaudu, aga otse Hiinast ostes tuleb mitu korda odavam. Mõttetu on raha tampida vahendusfirmadele, millel kestab jaanipäev kaks nädalat ja jõulud kaks nädalat. Ostsin koju USA magamistoamööbli, panin seda kokku ja märkasin, et „Made in China”. Kallis mööbel oli. Miks mul seda pikka ringi ja ahelat tarvis?
•• Liigub jutte, et Gross teeb oma tööstuskaupade poed kõigi toidupoodide juurde. On selline eesmärk?
Eesmärk on tarbijate soove rahuldada, mitte lihtsalt Hiinast kaupa tuua. Aga eraldi poode kindlasti ei tee: toidupood ei lähe eraldi käima. Inimene on mugav, kergesti pahandatav, tahab kõike ühest kohast saada. Ja oleme järjest rohkem läbi hammustanud, et juhuslikku ostmist enam pole. Rämpsu enam ei osteta. Seepärast peab ka Hiinast toodud kaubaga ettevaatlik olema.
Talitame pigem nii, et rentnikud, kes välja surevad, lööme minema ja ilusa jutuga tegijaid asemele ei võta. Laiendame hoopis enda tegevust ja mängime oma kauba suuremalt välja. Maksevõimetutest klientidest kubiseb terve Eesti.
•• Hiljuti anti inkassofirma ise inkassosse, nii kaugele on asi läinud…
No vaat, no vaat.
•• Kuhu olukord siinsel kaubandusturul välja jõuab? Jaekettidel kõva laenukoorem peal…
Meie kett küll ei sure. Laenu on küünemusta jagu. Aga selge, et pikka kahjumit ei taha keegi võtta. Ühel hetkel toimuvad ülesostmised, olukord muutub pigem viletsamaks. Asi liigub monopoliseerumise suunas. See on välistatud, et siia mingeid poekette juurde tuleb. Pole enam midagi püüda. Ka Lidl peaks olulise osa üles ostma, et turgu mõjutada. Tarbija võib korraks võita, kui mingi suur tegija Eestisse tuleb, aga perspektiivis on ainult kaotada. Konkurents läheb väiksemaks ja see on ohtlik. Näeme ju, kuidas Tallinna Vesi müttab…
•• Kui Lidl jäi omal ajal tulemata, siis see tõi suule ikka korraliku kergendusohke?
Tõi muidugi. Mõtle, kui nii võimas tegija oleks siia trampima tulnud! Suurtel oleks see vahest sõrmeotsast vere lahti võtnud, aga mulle oleks otse veeni lõigatud. See poleks rõõmu teinud.
•• Seevastu Rimi ämber tegi ilmselt palju rõõmu? Soov kodumaise lihaga lõpparve teha…
Ma ei kujuta ette, kuidas sellised apsakad juhtuvad. Selline ämber. Tarbijat mindi solvama. Kõik müüvad importtooteid, aga et eestimaine päris välja visata ja seda reklaamida? Suur lollus.
Võib-olla tahtis Rimi Rakvere lihakombinaadile kohta kätte näidata. Aga laks tuli hoopis teiselt poolt.
•• Oleg Grossi käest on hea küsida: kui kõvasti siis jaekaupmehed tootjaid maha suruvad?
Eks ka meie lepingutes on trahvid sees, aga oleme püüdnud ikkagi pikka mängu mängida, jõuga kangutamine ei toimi. Aga muidugi, osa käitub märksa jäigemalt.
•• Mida jaekaupmeeste jäik positsioon siis tavalisele tarbijale tähendab? Kehvemat tootevalikut ja kvaliteeti?
Liigne surve hinnale viib muidugi kvaliteedi alla. See lööb ju ettevõtte tühjaks. Aga see olukord on vaese riigi jaoks – meeldib see või mitte – paratamatu.
•• Kas poodides on näha ka, et inimestel hakkaks justkui uuesti raha tekkima?
Midagi ei ole näha. Kogu aeg räägitakse registreeritud töötusest, see on idiootlik jutt. Mis vahe seal on, kas töötu on registreeritud või registreerimata? Töötu on töötu. Liitke, palun, need arvud kokku. Reaalselt on töötute arv 150 000, kui mitte 200 000 juures. Kust see raha siis tuleb? Inimestel lõpeb abiraha ära, neil kaob tööharjumus... Ma ei näe, et olukord paremaks läheb.
Võib-olla ei mõju see jutt mu mainele hästi, aga liigne abistamine töötuse ajal on inimesele minu meelest karuteene. Inimene võtab oma abiraha ja kui uus tööpakkumine on nõrgem, siis ta ei lähegi tööle. Istub ja võõrdub tööst. Kui mina näiteks kuu aega järjest ei võimleks ja uuesti alustaksin, siis hakkaks ka kohe igalt poolt valutama. Ja tegelikult on ka see jamajutt, et keegi kuskil praegu uusi töökohti teeb.
•• Mis mõju oli käibemaksu tõstmisel ja müügimaksu kehtestamisel?
Hinnad kallimaks ei läinud, ettevõtted võtsid selle endale sisse. Seda näitavad ka poekettide majandustulemused. Aga ma ei ütle, et valitsus midagi valesti tegi. Ja kindel on, et aja jooksul hinnad muidugi nihkuvad. Kui on vähegi võimalik, siis ikka kergitatakse hinda.
•• Nii et tulemus on see, et Eestis muudkui krutitakse ja krutitakse hindu kõrgemaks?
Jah. Ja mis puudutab müügimaksu, siis ega Tallinna jaoks keegi eraldi hindasid ei tee. Suures ketis käib see ühtselt, eraldi hinnastamine läheks nii kulukaks.
•• Kas on eeldada, et inimesed hakkavad enne euro tulekut hamstrina kaupa kokku koguma, kartes hinnatõusu?
Igal juhul osa inimesi nii teeb. Muidugi kukuvad ostma. Pooled inimesed saavad aru, et euro tulekuga ei juhtu midagi. Aga see teine pool on alati paanikas. Euro ju kehtib ammu juba, kroon on ju euroga seotud. Alati on lollpäid, kes kardavad, et äkki... Aga äkki ei juhtu mitte midagi? Äkki on vastupidi?
•• Kas Oleg Gross saab käe südamele panna ja öelda, et aasta pärast on hinnad samad? Et leiva hind on sama? Kui me räägime puhtalt eurole ülemineku kontekstis...
Ma ei ütle, et täpselt sama, aga et mingi nõksakas käiks... Keegi sadamapuhvetis või mõni monopolist ehk keerab juurde. Mina munale või piimale homme küll juurde ei saa panna, see oleks enda uputamine. Aga eks hinnad ajapikku ikka kallinevad, nagu nad on ikka teinud. Eurole ülemineku pärast mitte.
•• Aga see peaks ju olema rumal, kes hinda kõrgemaks ei ümardaks...
Ilma häbenemata ütlen, et meil käib pidev hinnavaatlus. Kui kuskil on näha, et oleme ülespoole ümardanud, siis ümardame uuesti alla. Inimesed vaatavad ju eriti terava pilguga, et ketid ei hakkaks varastama. Mina ei lase meie ketis sellel sündida. Seda ei antaks andeks, kui ma läheksin inimest 1. jaanuaril petma. Tahaks ikka pikemalt müüa.
Inimesed käivad ju kampaanialehtedega lettide vahel, klient teab täpselt, palju miski maksab. Ma ei usu, et ka teised ketid lähevad n-ö klientide petmise teed.
•• Kokad kiruvad alatasa Eesti toitu ja toorainet. Piim on kehv, liha on kehv. Mis nendel kaupadel siis viga on?
Kui on liigne surve hinnale, siis võib kvaliteet muidugi alla käia. Aga et eestimaine toit oleks kehv, sellega ma nõus ei ole. Ma olen väga palju reisinud. Kus siis on toit parem kui Eestis? Eestlasel on komme mitte millegagi rahul olla. Kui mõni inimene ära sureb, siis on kõik head. Kui ma ära lähen, siis öeldakse ka ehk mõni hea sõna. Meil siin sööklaski praetakse peekonit ja muna sinna kõrvale, pakume toormahla. Mis sel siis viga on? Hoolimata nõrgast turust on ikkagi tubli valik olemas.
•• Eks olen minagi Eesti kauba andunud fänn, aga üht asja olen hakanud juba sportlikust hasardist vaatama. Seda, kui palju on mingi singitüki sees liha ja palju sinna muud kraami sisse pumbatakse. Alla 20 protsendi vett pole üheski singitükis. Teil on ka selline veepritsimismasin olemas?
Jah. Aga ma räägin, milles on asi. Ilma veeta on sink sul hamba all kuiv, sink ei ole hea. Maitsestatud vesi teeb singi hamba all pehmeks, mahlaseks, maitsvaks. Vesi on seepärast oluline. Muidugi viib see ka toote omahinda alla, aga see pole peamine. Võime ju valmistada ilma veeta ja lükata 20–30 protsenti hinnale otsa. Lihtne, aga sink ei ole nõnda lihtsalt maitsev. Hull olukord on Soomes, kus kõik on täpselt sama maitsega. Me võime ju selles suunas liikuda, aga lootkem, et päris nii ei lähe.
•• Vanasti kuskil talus polnud sel sealiha maitsel viga midagi. Ei mingit vett ja väga hea oli.
Me ei saa nii võrrelda. Pole see maitse praegu kehvem midagi. Eks siin mängivad rolli nostalgia ja muud sellised asjad. Lapsena oli ju kõik nii suur ja ilus. Saasta müümine ei läheks lihtsalt läbi.
•• Teie enda külmkapis on ainult Grossi logoga kaubad?
Ma pole võõras toidupoes praktiliselt üldse käinud. Muidugi olen oma keti fänn. Ma ei tee muidugi probleemi, kui kuskilt mujalt ostetakse midagi, mida meil ei ole. Söön väga lihtsalt. Aastaid ka juba niipalju, et ülearu palju pole vaja süüa. (Naerab – A. E.)
•• Mis sinna keeduvorsti sisse siis segatakse?
Erinevad retseptid on ja kõik on täpselt sildi peal kirjas. Petta küll ei ole võimalik, veterinaaramet on väga usin ja teab täpselt, mis on mis.
•• See on kindel, et lähikauplused ei sure kuhugi välja?
Ei sure välja. Perepoodidel läheb raskeks. Müts maha nende ees, kes maal peavad kalleid poode. Kulud on ju nii suured. Aga kui lähikauplused on keti käes, siis on hoopis teine tubakas. Ketistumist näeme aina rohkem.
•• Eelmisel aastal langetasite firmas palka kümme protsenti, Oleg Gross endal poole võrra. Mis Grossi grupis praegu keskmine palk on?
Kuskil 6000–7000 krooni vahel, väljavaade on palkade tõusule. Tööturul on ikka kummaline olukord, endiselt pole kedagi tööle võtta. Kuigi usun, et tegelikult on töötuid kuskil 20%. Inimestel on tööharjumus kadunud. Spetsialiste lihtsalt ei ole ja surve palkadele pole kuhugi kadunud. Olukord on täpselt sama nagu 2007. aastal. Mina ei usu, et palgad enam langevad.
•• Kinnisvaraturul on elavnemise märke. Mingil hetkel pidasite plaane isegi kõrghooneid teha. Küll Rakverre, küll Tallinna. Need asjad on nüüd sahtlisse pandud?
Pean tänama bürokraate, et nad nii kaua mu aju komposteerisid. Ma ei saanud lubasid õigel ajal, muidu oleksin veel mõne lollusega hakkama saanud. Kujuta ette, et oleksin pannud korraga kaks suurt kinnisvaraarendust käima ja tõmmanud omal hinge kinni. Mingid pooltotrad majad... Ega ma õnneks väga ei punninud ka, kauplustega oli ka tööd.
Aga noh, ei tea. See on nii, nagu oled võõra naise juures ja mees satub peale. Hüppad aknast välja ja mõtled, et viimast korda. Aga siis jääd terveks ja tekivad järgmised rumalad mõtted.
•• Kinnisvara on siis esimese hooga maha maetud. Aga poliitika?
Poliitika ei huvita mind absoluutselt. Käin suure kaarega nendest mängudest mööda. Ma ei kahtle, et ma saaksin Rakvere volikokku une pealt sisse. Ma ei taha ärbelda, mul on palju vaenlasi, aga on palju poolehoidjaid ka. Aga mul pole seda tarvis. Arukad inimesed on võimu juures ja küll nad hakkama saavad.
5 mõtet
Oleg Gross,
august 2010
1. Paljud ei saa aru, kui väiksed me oleme. Hindadel ei ole kuhugi alla tulla. Rahvas peaks aru saama, et mahtu lihtsalt ei ole. Hiinlased käisid siin ja ütlesid: teil on kõik väga tore, aga kus on inimesed? Kauplustel ei ole ju erilisi juurdehindlusi, jaeketid on valdavalt ikkagi kahjumis. See on ulmejutt, nagu paneks keegi oma tagumiku alla suuri rahapakke.
2. Osa jaekette käitub tootjatega üsna jäigalt. Liigne surve hinnale viib muidugi kvaliteedi alla. See lööb ju ettevõtte tühjaks.
3. Võib ette kujutada, kui raskeks see elu teeb, et suured ketid panevad nulli piiri peal. Suured hanked, saavad paremini hinnaga suruda. Aga kogu küsimus on selles, et nad ei oska juhtida. Omanikud on eemal, kohalik personal laseb üle jala. Ja siis üritatakse olukorda päästa ja surutakse hinnaga. Lühiajaliselt on see ehk hea, aga perspektiivis tähendab see vaid monopoliseerumist. Ja siis on selge, mis hindadega juhtuma hakkab.
4. Ilma veeta on sink sul hamba all kuiv, sink ei ole hea. Maitsestatud vesi teeb singi hamba all pehmeks, mahlaseks, maitsvaks. Vesi on seepärast oluline. Muidugi viib see ka toote omahinda alla, aga see pole peamine. Võime ju valmistada ilma veeta ja lükata 20–30% hinnale otsa. Lihtne, aga sink ei ole nõnda lihtsalt maitsev. Hull olukord on Soomes, kus kõik on täpselt sama maitsega. Me võime ju selles suunas liikuda, kuid lootkem, et päris nii ei lähe.
5. Kogu aeg räägitakse registreeritud töötusest, see on idiootlik jutt. Mis vahe seal on, kas töötu on registreeritud või registreerimata? Töötu on töötu. Liitke, palun, need arvud kokku. Reaalselt on töötute arv 150 000, kui mitte 200 000 juures. Kust see raha siis tuleb? Inimestel lõpeb abiraha ära, neil kaob tööharjumus... Ma ei näe, et olukord paremaks läheb. Võib-olla ei mõju see jutt mu mainele hästi, aga liigne abistamine töötuse ajal on inimesele minu meelest karuteene. Inimene võtab oma abiraha ja kui uus tööpakkumine on nõrgem, siis ta ei lähegi tööle. Istub ja võõrdub tööst.
