Lätil jalad põhjas?
Kõigepealt arvud ja mitte meeldivad. Läti majandus langes 2009. aastal 18 protsenti. Tööpuudus tõusis Lätis aprillis, sealt on pärit viimased andmed, juba 22,5 protsendi peale. See on kõrgeim näitaja kogu Euroopas.
Ent mõned kaudsed andmed näitavad, et ka Lätis on olukord siiski stabiliseerumas. Kas lõunanaabrid on ka jalad põhja saanud ning nüüd ootab ees uus tõus, ei tea veel. Kuid ilmselt palju hullemaks enam ka asjad minna ei saa. Nõrk lohutus, ma tean. Näiteks Läti sisemajanduse kogutoodang selle aasta esimese kvartalis juba tõusis natuke, seda 2009. aasta neljanda kvartaliga võrreldes. Tõsi, eelmise aasta sama ajaga oli langus 5,1 protsenti.
Läti statistikaameti koduleheküljel ringi kondamine näitab ka seda, et viimastel kuudel on nii eksport kui ka tööstustoodang riigis kiiresti kasvanud. See on tõestus, et vähemalt ettevõtlus hakkab kosuma, kuigi sisemaine tarbimine on Lätis (nagu Eestiski) endiselt väga nõrk. Erinevaid makronäitajaid vaadates jääb mulje, et kui trendi mõõta, siis on Läti Eestist umbes pool aastat maas. Neil algas majanduskriisi pool aastat hiljem ja tundub, et ka kriis lõpeb nende juures pool aastat hiljem.
Ka Läti valitsus on oma rahaasjadega tunduvalt paremal järjel. Jah, eelmise aasta riigieelarve defitsiit oli üheksa protsenti ning riigivõlg on kasvanud kahe aasta taguselt kümnelt protsendilt juba 36,1 protsendini. Kuid need näitajad pole Euroopa võrdluses sugugi kõige hullemad ja likviiduskriisi Lätis enam pole. Selle tõestuseks on kas või asjaolu, et Läti on juba mõista andnud, et tõenäoliselt nad ei vaja Eesti-poolset laenu. Raha, mida Eesti lubas Lätile Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF-i) abipaketi raames.
Poliitikud sõimlevad
Aga olukord on ikkagi komplitseeritud. Lätis toimuvad sügisel valimised, poliitikud sõimavad teineteist ja lätlaste seas ei paista olevat positiivset konsensust, kuidas oma riigiga edasi minna. „Läti on lollide maa,” vahendas Eesti Ekspress Läti ekspeaministri Vilis Krištopansi sõnu. „Mäletate mu sõnu lollide maa kohta? Targad ei solvunud. Täna ütlevad paljud: sul oli õigus. Lätlased, saate aru, on määratluse järgi bolševikud. Sellised sotsiaaldemokraatlikud bolševikud. Ära võtta. Ümber jagada. Mingi loss põlema panna,” pajatas Krištopans.
Ühelt poolt on see muidugi tüüpiline luuserpoliitiku vingumine, et kui lollid on kõik teised (eriti rahvas) ja kui tark ning tubli on tema ise. Aga samal ajal näitavad ka Lätis tehtud avaliku arvamuse küsitlused negatiivsust, kibestumist ja arusaamatust, mis Lätis läks valesti ja mida ikkagi teha, et Läti riik korda saada.
Väikese avatud ja kaubandussõbraliku riigina sõltub Läti paljuski rahvusvaheliste turgude kosumisest. Palkade langus ja deflatsioon on Läti majandust muutnud tunduvalt konkurentsivõimelisemaks. Pangandussektor pole kokku kukkunud, veskikivina kaelas olnud Parexi probleem on enam-vähem lahendatud ja kuigi riigivõlg on kiiresti kasvanud, pole see veel midagi üle jõu käivat ega hirmutavat. Niisiis, vundament majanduse taastumiseks on justnagu olemas. Küsimusi muidugi on jätkuvalt. Kas see taastumine aga tuleb kiire põrkena üles või jääb majandus pikemaks ajaks vinduma? Kas ei lähe küll enam halvemaks, aga mitte ka palju paremaks?
Üks Läti jaoks väga komplitseeritud ja väheräägitud probleem on demograafiline seis. Elian Mariano tegi Lätis eelmisel aastal septembrist detsembrini kestnud uuringu, mis vaatas seda, kui palju inimesi Lätist lahkub. Ta võttis tulemused kokku lühikeses artiklis „The Social Impacts of the Economic Slowdown: The Latvian experience”. Mariano hinnangul lahkus Lätist 2009. aastal 30 000 inimest, teist samapalju lahkub ilmselt ka sel aastal. Siia kõrvale tasub panna ka muutused sündimuses. Heaks abiks on Anatoly Karlin, kes on võrdluseks kokku pannud enamiku Ida-Euroopa riikide demograafilised näitajad. Karlini fookuses on küll Venemaa, mille sündimusnäitajad (mõnele ehk üllatusena) on tiba paranema hakanud ja seda vaatamata majanduskriisile. Kuid leiab andmeid ka Läti kohta.
Ränk demograafiline hoop
Näiteks langes 2009. aastal sündide arv 9,5 protsenti ja registreeritud abielude arv 23,3 protsenti. Selle aasta esimese kolme kuuga langus jätkus: sündide puhul 11,6 protsenti ja abielude arv 22,4 protsenti. Arvestades seda, et sündimus oli Lätis juba enne kriisi väga madal (1,4), siis praegu võib vastav näitaja olla juba alla 1,2, ilmselt madalaim terves Euroopas. Võrdluseks sobib hästi Eesti, kus sündide arv 2009. aastal langes 2,6% ja selle aasta nelja esimese kuuga 0,9%. Kusjuures Eesti, mis on Lätist ju poole väiksem maa, hakkab Lätile sündide absoluutarvult juba järele jõudma. Meie jaoks on see positiivne – majanduskriis pole kaasa toonud sotsiaalset ega demograafilist auku.
Läti jaoks on tegemist negatiivse arenguga, suur väljaränne ja drastiliselt vähenenud sündimus. See on auk, mida ei täida. Väljarändajatest lahkuvad ilmselt tööealised elanikud, samal ajal kui lapsed ja pensionärid ehk ülalpeetavad jäävad Lätisse. Lõppkokkuvõttes väheneb Lätis töötajate, tarbijate, maksumaksjate ning majanduse kasvatajate arv. Selle trendi pikaajalist mõju on raske hinnata, kuid igal juhul on tegemist ehk kõige ohtlikuma tendentsiga Läti arengus.
Läti ja Eesti võrdlemisel on traditsiooniline suhtumine (võib öelda ka meediakriitiliselt, et ajalehelik suhtumine) olnud Eesti upitamine ja Läti põhjamine. Ilmselt tekitab see head tunnet, kui näed ennast paremana, kui naabril läheb. Tavaline staatusemäng.
Kuid Läti on Eesti naaber ja kriis naabri juures ei saa ka Eesti jaoks olla hea asi. Anvar Samosti ja Andris Razānsi hiljuti avaldatud sümpaatne „Läti-Eesti tulevikukoostöö raport” võtab kenasti kokku Eesti ja Läti vahelised suhted, et mis on hästi ja mis vajaks parandamist. Eesti ja Läti on teineteise jaoks olulised majanduspartnerid. Me ostame ja müüme üksteiselt, käime nii turistide kui ka transiitreisijatena teineteise riikides. Eesti on Läti jaoks ka suurim välisinvestor. Majandusside ongi kahe riigi vahel kõige tugevam. Mujal on asjad napimad: teineteise keelt me ei oska ja eriti ka ei õpi, segaabielusid on vähe, kultuurivahetus toimib, kuid mitte nii aktiivselt kui mõne teisega.
Ma arvan küll, et Eestil on läinud märksa paremini kui Lätil. Ja mitte ainult formaalsete statistikanäitajate järgi, vaid ühiskond on tervikuna paremini üles ehitatud. Paremad seadused, vähem korruptsiooni, rohkem innovatsiooni, parem haridus, mõistlikumad poliitikud jne. Siiski ei saa need erinevused olla ka lõpmatult suured. Makrotasandil on ka palju sarnasusi: ühesugused väikeriigid, suhteliselt liberaalse majanduspoliitikaga, kaubandusele avatud, sõltume paljuski arengutest Skandinaavias, konkureerime teineteisega, aga teeme ka koostööd.
Kriis tegi lõhe Eesti ja Läti vahel jälle suuremaks, kas või jõukust mõõtes. Ent nüüd on olulisem küsimus selles, kas see vahe jääb stabiilseks (ehk teisisõnu, Eesti ja Läti kasvavad ühesuguse tempoga), hakkab vähenema (Läti kasvab kiiremini kui Eesti) või suurenema (Eesti kasvab kiiremini kui Läti). Mina teeksin praegu panuse siiski viimase variandi peale.
