Reisirulett: kaotaja rahast lagedaks. Tulemused kuue kuu pärast!
Pead plaani, maksad raha, pakid asjad, istud bussi, ootad mõned päevad Leedu-Poola piiril – ja voilà! – Euroopa ongi sinu päralt. Juba mitu kuud enne reisi ning ka selle ajal peab siiski küüsi närima: ega reisikorraldaja petiseks osutu või logu buss enne sõitu või selle ajal katki ei lähe? Selline oli tüüpreis 1990. aastatel.
Pead plaani, maksad raha, pakid asjad, istud lennukisse ning hoplaa! – päike ja soe meri ootavad. Siiski varjutab elevust tume murepilv: ega reisikorraldaja teiste firmade eeskujul pankrotti lähe ja kas kõik lubatu on ikka korda aetud? Selline on tüüpreis nullindatel. Polegi kuigi palju muutunud, eks ole?
Eesti reisifirmade probleemide-likvideerimiste-pankrottide nimekiri on sama paks kui fotoalbumite virn tõsise rännumehe riiulil. Pankrotijada ei paista kõigutavat isegi teistes majandusharudes toimuv, ka hüval 2007. ja 2008. aastal jäid kümned kliendid ilma nii rahast kui ka reisist. Las pankrotistuvad, ka see on majanduse loomulik osa, võib mõelda. Ent reisikorraldaja suur erinevus pirukamüüja või autoremondilukksepaga on see, et tema saab raha kätte tavaliselt kuid ette. Seega müüvad reisifirmad nagu pangadki usaldust, ent just see on asi, mida neil kõige rohkem napib.
Reisieksperdi tegevdirektor Sven Lõokene on samal ajal ka turismifirmade liidu tegevjuht ja seepärast pole imestada, et küsimus, miks reisikorraldajatega üks suur ja lõputu jama on, ta veidi torssi võtab. „Mida tähendab „pidev jama”?” küsib Lõokene vastu. „Enne Top Toursi pole ju viimastel aastatel suuremaid pauke olnud. Jah, Eurotour oli, aga see oli ka teistsugune juhtum.”
Tõsi, Eurotour oli teistsugune selle poolest, et pakkus kalleid eksootikareise, samas kui Top Tours keskendus odavama klassi soojamaalendudele. Sarnasusi on siiski rohkem – mõlemad firmad jätsid arvukalt kliente pika ninaga. Pealtnäha olid mõlemad soliidsed firmad, ent reisifoorumites käis kriitika nende kohta juba ammu enne lõplikku hävingut. Ja mis kõige olulisem: riik lasi mõlemal tegutseda senikaua, kuni firmad oma võlgadehunniku all ise lämbusid. See viimane, nii kurb kui see ka pole, on ühine joon pea kõikide reisifirmade pankrottide juures.
Reisiäri müsteerium
Petta saanud klientide poolest oli tänavukevadine Top Toursi häving siiski omast klassist – tarbijakaitseametile kogunes nõudeid kokku 927 ning kui arvestada ametist antud infot, et firma kolme miljoni kroonine tagatis katab umbes 11 protsenti nõuetest, tuleb kahju kogusummaks üle 25 miljoni krooni. Kui palju sellest just Top Toursi süüks jääb, on pisut keerulisem, sest asjasse on segatud ka valmisreise müünud vahendajad. Tarbijakaitseametis on kõik nõuded praegu läbi vaadatud, ent nagu ütleb pressiesindaja Kadri Kauksi „ei ole teema veel kindlasti lõpetatud ja numbrid lüüakse lukku septembri keskel”.
Kuidas saab üldse juhtuda, et reisifirma jääb miinusesse kümnete miljonitega ja kukub kokku sellise pauguga, et tema kliendid jäävad võõrale maale pantvangi? Sven Lõokene Reisieksperdist ütleb, et reisikorraldus on oma olemuselt pika vinnaga tegevus, kus riskiteguriteks on ka aeg ja oskus turuseisu ette näha. „Nii Top Tours kui ka teised reisikorraldajad tellivad terve tšarterlennu, seega maksavad terve lennuki eest,” selgitab Lõokene. „Näiteks praegu sõlmitakse kokkuleppeid eelseisva hooaja kohta. Kui turul on ülepakkumine või ei saa korraldaja mingil teisel põhjusel seda hinda, mis varem planeeritud, tuleb müüa alla omahinna. Kui müüa alla omahinna pikemat aega, siis ongi tulemus selline, nagu ta on.”
Raha liikumine ongi üks reisiäri suuri müsteeriume. Lõokene ütleb, et lennufirmadele makstakse tavaliselt alles mõni päev enne lendu. Peale reisikorraldajate tegutseb turul veel arvukalt reiside edasimüüjaid ja kuidas nemad arveldavad, on omavaheliste kokkulepete küsimus. Top Toursi puhul kõike seda tarbijakaitse praegu uurib. Seda, kuhu kadus klientide raha, teab vaid firma endine omanik Khaled Ibrahim. Praegune restoranipidaja aga ajakirjandusega enam ei suhtle.
Ehkki kuid ette planeeritav ning ilmast ja veel kümnest asjaolust sõltuv äri näikse tunduvat riskantne, on eestlaste kihk reisikorraldusega tegelda vähemalt sama suur kui reisikihk. Majandustegevuse registris, kuhu kõik reisikorraldajad ennast kirja peavad panema, võis neid augusti lõpu seisuga kokku lugeda tervelt 402.
„Ilmselt nad, jah, suuremal või vähemal määral kõik tegutsevad, sest maksta tuleb tagatis ja seda ju ei tehtaks, kui firma lihtsalt riiulil seisab,” kommenteerib reisikorraldajate arvu Sven Lõokene.
Seesama tagatis ongi sisuliselt ainus, millele reisile mineja saab loota. Kevadel jõustunud uus ja varasemast karmim turismiseadus ütleb, et see peab olema vähemalt seitse protsenti planeeritavast käibest, ning kui tegemist on tellimus- või liinilendude korraldamisega, on sealjuures miinimumsummaks 500 000 krooni. Kui lendamisega ei tegelda, on miinimum oluliselt väiksem. Olgu käibe planeerimisega kuidas on, 500 000 krooni ei ole miljonikahjusid arvestades just muljetavaldav summa. Pealegi, välja on tulnud ka juhtumeid, kus tagatisraha kohta on lihtlabaselt valetatud.
Mõistus tõrgub uskumast, et kõik need sajad ettevõtted on sedavõrd tugevalt kapitaliseeritud, et suudavad ka ettenägematute olukordade puhul klientide raha säilitada. Kui panga asutamiseks peab olema rahakott puuga seljas ning hobuse kannatus finantsinspektsiooni ametnike ettekirjutustega toime tulemiseks, siis miks reisiäri sildi all võib inimeste raha enda kätte korjata sisuliselt igaüks, kel mõned kümned tuhanded tagatiseks panna?
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kelle haldusalasse see teema kuulub, jätab küsimustele, kas ei tuleks reisikorraldajate või reisifirmade sõela tihedamaks kruttida, sisuliselt vastamata. Küll aga raporteerib ministeeriumi esindaja Piret Pärn kevadel jõustunud turismiseaduse hüvedest, kus öeldakse, et „reisiettevõtja peab õigesti planeerima ja hindama oma tegevust, sealhulgas võimalikke riske, et jääda õiguskuulekaks ka makseraskustesse sattumise korral”.
Mida see täpselt tähendab, on reisifirma enda otsustada. „Hindamise kohustust ei saa praktilistel põhjustel ettevõtja eest keegi teine täita, sealhulgas ka mitte tema tegevuse üle järelevalvet teostav institutsioon ega tagatise andja, kes paratamatult ei saa tunda ettevõtte äritegevust sellise põhjalikkusega nagu ettevõtja ise,” teatab Pärn. Teiste sõnadega: kui ettevõtjale tundub, et äri saab edasi ajada, siis sellest peaks kõigile ka piisama. Küllap tundus nii ka Khaled Ibrahimile ja tundub praegugi tegelikult raskustes siplevatele firmadele.
Turismiettevõtted ise on regulatsiooni karmistamisse suhtunud kaheti. Suured, kel selja taga paksem rahakott, on kuulutanud vajadust tagatismäära tõsta. Seda siiraks ja sügavaks armastuseks reisijate vastu vist siiski pidada ei tasu – suuremad tagatised tähendavad väiksemate tegijate kadumist ning rasvasemat pirukat suurfirmadele.
Kullakaevamine jätkub
Sven Lõokene sekundeerib majandusministeeriumile: kehtivaid seadusi ja regulatsioone muuta pole tarvis. „Seadus on meil iseenesest väga hea. On öeldud, et tagatis peab olema piisav, et kohustused täita. Kuidas seda üldse täpsemalt sätestada saaks? Eks sõrmkübaramängijaid on alati olnud, aga kõike reguleerida pole ju ka võimalik.”
Ainsana ei ole olukorraga rahul tarbijakaitseamet, kelle ettepanekul tõstetigi kevadel tagatise määrasid. Ent kaugeltki mitte taotletud suuruseni – Kadri Kauksi sõnul soovisid nemad, et protsent käibest oleks vähemalt 15. „Ei saa rahul olla olukorraga, kus ka suured ning pikalt tegutsenud ettevõtted võivad sattuda raskustesse ning vedada alt neid usaldanud kliente. Tõsiasi on ju ka see, et turismiettevõtete pankrotid ja suutmatus tarbijate ees oma kohustusi täita ei ole vaid viimaste kuude teema,” nendib Kauksi.
Tavalised inimesed pani Top Toursi krahh kainemalt mõtlema. Sven Lõokene ütleb, et reisiostjad uurivad praegu väga pingsalt, kas reisikorraldaja majanduslik taust on ikka piisavalt tugev. „Tarbijad on ettevaatlikumad, ja õigusega. Vahepealsetel aastatel oldigi võib-olla liiga hooletuks mindud,” arvab Lõokene ja lisab, et Top Toursi klientuur oli iseäranis hinnatundlik ja ilmselt ootavad tarbijakaitsest oma kulutatud rahast murdosa tagasi paljud need, kes olid aastaid reisi jaoks raha kogunud.
Tausta uurimisel võetakse appi krediidiinfo ja muud võlglaste registrid, samuti saab majandustegevuse registrist kiigata, kui suur on reisifirma tagatis. Need kõik on aga ainult arvud, mis pool aastat ette mingisugust garantiid ei anna.
Lõokene märgib, et reisifirma raskustest võib märku anda ka see, kui pakkumised lähevad liiga odavaks – paaniline müük võib olla indikaatoriks kohtade täitmise raskustest. „Reisiekspert ei vahendanud Top Toursi juba kuid enne seda, kui firma pankrotti läks. Oli näha, et asjad ei ole päris hästi,” meenutab ta. Kas ka praegu on selliseid firmasid, kes juba peaaegu põhja vajunud, vaid mullid pole veel pinnale jõudnud? „Jah, ka praegu on firmasid, kelle pakette me ei vahenda,” on jaatav vastus, mille juurde toonitatakse, et vastus on Reisieksperdi tegevjuhi, mitte turismifirmade liidu oma.
Ilma selle sünge hinnangutagi võib kindel olla, et nii mõnedki reisiostjad saavad ka lähiaastatel mõnusa puhkuse asemel pettumuse ja hallid karvad. Liiga palju lootusi on riik jätnud ettevõtjate enesekontrollile, kas vaba konkurentsi soodustamiseks või mõnel muul põhjusel…
Kuni kõiki neid neljasadat firmat üksipulgi läbi ei hekseldata, ei uurita, kas neil tagatisi üldse on ja kas nad vastavad oma tegevusalale, on paratamatu, et 1990-ndatest tuttav katkise bussi sündroom ei kao kuhugi. Kui nii jääb, siis tulebki reisile minejal leppida teadmisega, et kui soovid elamusi, pead riskima.
