Millal tasub eelistada välismaist kaupa?
Kohaliku kauba eelistamiseks välismaise kauba ees tuuakse tavaliselt kaks argumenti: majanduslik ja ökoloogiline. Majanduslik argument kõlab umbes nii, et ostes kohalikku eestimaist kaupa, toetame Eesti majandust ja tõstame Eesti inimeste heaolu. Näiteks kasutati seda loogikat hiljuti toimunud piima hinna tõusu õigustamiseks. Vaadakem kas või Oliver Kruuda või mõne teise piimatöösturi öeldut – et see piima hinna tõus on hea, kuna hindu tõstavad Eesti tootjad ja Eesti töötlejad, raha jääb Eestisse ja lõppkokkuvõttes võidame kõik.
Keskkonnakaitsest lähtuv eelistamine on muutunud eriti populaarseks viimase 10–15 aasta jooksul. Loodusesõbrad näitavad näpuga kaubaautodele, laevadele ja lennukitele, nende väljalaskeavadest tõusvale tossule ja teevad loomulikuna näiva järelduse: keskkonnasõbralikum on toota kohapeal, selle asemel et mere tagant kaupa Eestisse vedada. Sellist mõtteviisi kannab näiteks Maie Kiisleri artikkel „Kui kallis on ökoelu?” (EPL, 16.09), kus kohaliku (eestimaise) mahetoidu kasuks argumenteeritakse ökoloogilisest kasust lähtuvalt.
Neist argumentidest esimene (majanduslik) on lihtsalt vale, teine (ökoloogiline) aga pinnapealne ning tihti eksitav.
Kui uskuda majandusliku argumendi esitajaid, näiteks Eesti tööstureid, et Eesti kauba eelistamine on automaatselt kasulik meile kõigile, sest raha jääb ju Eestisse, siis võib seda loogikat vabalt edasi arendada ja öelda, et veelgi kasulikum oleks olukord, kus me üldse piima poest ei ostaks. Iga inimene kasvataks lehmi ise, lüpsaks ise, heina niidaks ise ja ka lüpsimasina ehitaks ise. Nii ei peaks kellelegi kolmandale üldse mitte midagi maksma, kõik väärtus ja raha jääks meie endi kätte.
Tegelikkuses see nii muidugi pole ja suletud süsteemi loogika ei kehti, sest eiratakse spetsialiseerumisest, tööjaotusest ja suhtelisest eelisest saadavat kasu – need on majandusteaduses kontseptsioonid, mille positiivses mõjus heaolu maksimeerimisel on teadlaste hulgas vähe kahtlejaid. Tööjaotus ja spetsialiseerumine on armutult efektiivsed. Inimesed (riigid, ettevõtted) teevad seda, milles neil on eelised. Vahetavad saadusi ning kauplevad teistega seal, kus teistel on eelised. Nii saavutatakse kõige parem ressursside jaotus ja tõepoolest võidavad kõik. Pealegi tähendab fakt, et eestlastel on raha, et osta poest välismaist kaupa, lõpuks ju ka seda, et eestlased on ise suutnud valmistada ja müüa mingit kaupa omakorda välismaalastele.
Igal juhul pole kõige õigem kramplikult kodumaist toodangut osta, vaid vabalt võib valida ka välismaist kaupa ja sealt säästetud raha tarbida või investeerida sellistesse Eesti toodetesse, kus on omakorda Eestil reaalne eelis.
Kui ikkagi üks Eesti tootja vaatamata oma loomupärastele eelistele (lähedus tarbijatele, reageerimiskiirus, tarbija maitse ning eelistuste parem tundmine) ei suuda konkureerida välismaal toodetud kaubaga, siis tuleks küll küsida, kas on ikka mõtet ponnistada. Äkki on kasulikum midagi muud teha?
Teine argument, keskkondlik arutluskäik kohaliku toote eelistamiseks, pole ehk otseselt vale, kuid ta on märksa nüansirikkam, kui näitab pinnapealne silmitsemine. Ja päris kindlasti juhtub üsna tihti, et välismaise kauba ostmine võib olla keskkonnasäästlikum kui kodumaise ostmine.
Eesti või välismaa tomat
Näiteks sattusin mõni aeg tagasi ühe kolleegiga vaidlema küsimuse üle, kas keskkonnasäästlikum on osta poest Eestis kasvatatud tomat või hoopiski Hispaanias kasvatatud tomat. Esimesel pilgul tundub vastus elementaarne: Eesti tomat. Ja niimoodi ökoinimesed ka vastavad.
Ideaalses maailmas piisaks sellise valiku tegemisel hinnasildi vaatamisest. Hinnas peaksid kajastuma ju kõik kulud, sealhulgas ka keskkonnakulud ning muude tingimuste samaks jäämisel tähendaks odavam hind muu hulgas ka seda, et antud kaup on toodetud-kasvatatud säästlikumalt. Enamiku toodete puhul see hinnavõrdlusel põhinev rusikareegel ka kehtib. Toiduainetega on aga asi keerulisem. Esiteks sellepärast, et Euroopa Liidus on palju erinevaid subsiidiume, dotatsioone, soodustusi, tugioste, tollibarjääre. Kokkuvõttes tehakse tohutult hinnamoonutusi ja nii ei saa hinnasilti lõpuni usaldada. Ja teiseks võib, ilmselt õigustatult, öelda, et sugugi mitte kõik keskkonnakulud ei pruugi toote hinnas kajastuda.
Seda probleemi saab ületada toote keskkonnamõju hindamisega, näiteks olelusringi metoodika abil. Olelusringi (LCA ehk lyfe cycle assessment) hindamine on ISO standarditud ja Euroopa Liidu tunnustatud meetod, mis ei vaata ainult ühe toote tekitatud keskkonnakahju, vaid üritab minna nii kaugele, et vaatab kogu tootmisprotsessis tekkivaid kahjusid. Tomatite näite juurde naastes. Olen lugenud olelusringi analüüsi, mis mõõtis USA-s tarbitud Hollandi tomatite tekitatud keskkonnakahju. Kuid see analüüs ei alanud mitte tomatitest, vaid neist pappkastidest, millega tomateid transporditi. Kus kohas pappkastid toodeti (Skandinaavias), kui palju selleks metsa maha võeti, kui palju bensiini kulutati nende pappkastide transportimiseks Hollandisse jne. Ehk kokkuvõttes vaatab see meetod palju kaugemale kui üks konkreetne toode. Üritatakse haarata ka kõiki kaudseid protsesse, mis tootega kaasnevad.
Kuna LCA abil keskkonnakahjude hindamine üritab minna niivõrd peentesse detailidesse, siis on seda loomulikult keeruline ja kallis teha. Minu teada on Eestis selle abil hinnatud ainult põlevkivi tootmist ja jäätmekäitlust. Tomatite kasvatamist, ammugi siis võrdlust mujalt toodud tomatitega pole tehtud.
Küll on aga seda uuritud mujal maailmas, kui suured on toiduainete tootmise ja transpordi keskkonnamõjud ning seda just selle nurga alt, kas tasub osta lähedal või kaugel toodetud toitu. Näiteks ühe keskmise ameeriklase keskmise toidukorvi keskmine toiduaine rändab tootjast kuni kaupluseni keskmiselt 1640 kilomeetrit.* Selle 1640 kilomeetri läbimine toob kaasa aga ainult 4% kogu toote olelusringis õhku paisatud CO2 kogusest. Ehk kokkuvõttes, lõviosa saastet tuleb tootmisest, transpordi panus on minimaalne. Eri toodetel ja eri kaubagruppidel on keskkonnakoormus muidugi erinev. Näiteks punasel lihal on see kõige kõrgem, limonaadidel ja maiustustel kõige madalam. Ameerika näitel võib öelda, et kui üks ameeriklane ühe nädala jooksul ei tarbiks punast liha (sööks sellel nädalal hoopis kala), siis sellest dieedimuutusest tulev keskkonnasääst neutraliseerib tema toidukorvi transportimisest tekkiva keskkonnakahju terve aasta jooksul.
See on näide USA-st. Eestis, nagu öeldud, selliseid mõõtmisi pole tehtud. Kuid vabalt võib spekuleerida, et näiteks Eesti ja Hispaania tomati vahel valides on Hispaania oma keskkonnasõbralikum, sest vaatamata transpordist tekkinud saastele on sealne tootmine keskkonnasõbralikum (näiteks ei pea nad oma kasvuhooneid kütma reostava põlevkivielektriga).
Ja loomulikult võib leida ka vastupidiseid näiteid, et Eestis toodetud toidu transportimine mõnda võõrriiki on keskkonnasäästlikum kui see, et see võõrriik ise sama toidu toodab. Miks näiteks Laeva Piim müüb Leetu tuhandeid tonne piima? Või täpsemalt öeldes, miks Leedu piimakombinaat eelistab sõita piima järele Eestisse, selle asemel, et see Leedust kokku osta.
Tegelikult sellepärast, et Leedus on säilinud potipõllundus, palju on paari lehma või väikekarjapidajaid. Leedu piimakombinaat kulutab sedasi vähem aega, vähem bensiini, vähem raha, ajab vähem tossu taevasse, kui toob oma piimalaadungi Eesti suurfarmist. Selle asemel, et läbi kärutada tuhanded Leedu väikekarjapidajad.
* Christopher L. Weber ja HScott Matthew: „Food-Miles and the Relative Climate Impacts of Food Choices in the United States”, Carnegie Mellon University
