Jumalasulaste suur kinnisvaraäri
Eesti mastaabis endiselt arvestatav kinnisvaraomanik – kirik – on ennast tänapäeva oludega kohandanud ning hakanud suurtele arendusfirmadele tõsist konkurentsi pakkuma.
Kui mälumängudes kõlaks ka majandusalaseid küsimusi, võiks üks neist olla selline: kes oli sada aastat tagasi Eesti suurim kinnisvaraomanik? Ei, seda nime ei tasu otsida mõisnike ega toonaste tippametnike hulgast. Õige vastus on: luteri kirik.
Nüüdseks on kirik suure osa oma varadest kaotanud – Eesti Vabariigi algusaastatel natsionaliseeriti enamik maid ning omandireformi ajal otsustasid paljud kogudused maa asemel vastu võtta erastamisväärtpaberid. Krooniaja alguse kitsikus sundis kogudusi ka mitmeid oma kinnistuid müüma. Praegu on kirikul alles veel umbkaudu 15 protsenti omaaegsest varast, aga ka see tähendab sadu hooneid ja tuhandeid hektareid maad, sealhulgas selliseid kinnistuid, mis iga kinnisvaraettevõtja kadedusest roheliseks ajavad.
Vaikselt, aga järjekindlalt on kirik asunud oma jõukust rahaks vormistama. Viis aastat tagasi asutatud OÜ Kiriku Varahaldus ei tegele sugugi mitte jumalakodade katuselappimise või kunstiväärtuste hindamisega, vaid sulaselge kinnisvaraarendusega. Täpselt nii nagu iga teinegi arendusfirma. Vahe on ainult selles, et tulu ei lähe mitte omaniku taskusse, vaid kirikukoguduste ülalpidamiseks. Tulu on aga kirikule maiseid väärtusi aina enam hindavas ühiskonnas hädasti tarvis.
„Millalgi hakkasime kokku lugema, kui palju tuleks kirikul oma vara arendamisse investeerida. Jõudsime miljardi kroonini, siis jätsime katki,” ütleb Kiriku Varahalduse juhataja Mati Maanas – mees, kelle olekul ja jutul tavaarusaamaga kirikuametniku leebest ja unelevast olekust midagi pistmist ei ole. „Väärtustada”, „arendada”, „käibesse viia” – see on keel, milles Maanas kõneleb.
Tulekul riigi kõrgeim maja
Kui väärtuslik on maa, sõltub teadupärast sellest, kus see asub ning mida sellele ehitada tohib. Kuigi kirik on Tallinnas mitmed vanalinna kinnistud müünud (Maanas muutub sellest rääkides veidi nukraks ja kinnitab, et sellisele kiire raha teenimisele kirik enam kindlasti välja ei lähe), on kesklinna ärituiksoontel paiknevad maad alles.
Kõige uhkem projekt on kirikul plaanis Tallinnas Lennuki ja Maakri tänava nurgale, kuhu pealinna kõrghoonete teemaplaneering lubaks ehitada lausa 32-korruselise kõrghoone.
Ainuüksi kiriku krundile selline mürakas siiski ei mahu, tarvis oleks naaberkinnistu omanikega käed lüüa. Just seal on aga seni peitunud maja ehitamise peamine takistus – tolle krundi omanikud on mitu korda vahetunud ning viimane naaber ehk hapuks läinud Pärnu keskuse arendusega seotud ärimeeste OÜ Ringland, kellega kirik vahepeal juba tõsisemalt koostööd arutas, läbib praegu pankrotimenetlust. Niisiis seisab supermaja rajamine seni, kuni kirik endale seal tegusad naabrid saab, ja praegu pole veel ka detailplaneeringut, rääkimata maja projektist.
Kuid Maanas on kindel, et maja tuleb. 32 korrust lööks kõrguse poolest ka kaksiktorne ning Radissoni hotelli ja kui see valmis saab, pole enam kurjustamiseks põhjust neil, kes muretsevad, et Lasnamäele ehitatud õigeusu kirik linna panoraamis liigselt domineerib. Siis on city kõrgeim maja taas luteri kiriku oma, nii nagu Oleviste kiriku ehitamise aegu, mis sest, et tegemist on ärihoonega.
Kuid kaks teist Tallinna südalinna projekti on juba käegakatsutavamas faasis. Masujärgsesse Tallinna kesklinna ei valmi sel suvel just palju uusi arendusi, aga viimased tööd kiriku poolt Tatari 25 ehitatud ligi 13 000-ruutmeetrise maja juures lõpetatakse lähikuudel. Osalt ka pangalaenuga ehitatud maja kolm alumist korrust jäävad kirikule, kes neid bürooruumidena välja hakkab üürima, kolm ülemist on ehitatud korteriteks ning hoolimata halbadest aegadest pole omanikku neist praeguseks leidnud vaid mõni üksik. Selle projekti juures kiidab Maanas kahekorruselist parklat, mis kesklinna arvestades oli hea präänik korteriostjatele, samuti on ta rahul müügiga tegelnud kinnisvarabürooga. Samal ajal arvab ta, et järgmiste arenduste puhul tasub Kiriku Varahaldusel ka müük enda peale võtta. „Oleks kõigile lihtsam – üks lisalüli kaoks vahelt ära.”
Koos Merkoga Kentmanni tänavale rajatav 15-korruseline hoone jäi vahepeal seisma, nüüd aga alustatakse sedagi uuesti. Kirik osaleb selles projektis ainult maaga, vastu saadakse uusehituses kaks alumist korrust, mida taas hakatakse välja rentima. Maanas ütleb, et Kentmanni maja oli kiriku jaoks esimene kinnisvaraarendus ning valik mitte ise ehitada oli kogemuste omandamiseks hea. Nüüd aga, kui esimesed majad on valmis ja paistma hakkavad ka renditulud, on mõistlik arendusi üha rohkem enda peale võtta. Kuid teha ainult neid projekte, mis kindlasti tulu annavad – suuri riske kirik võtta ei tohiks, leiab Maanas ja see lähenemine on, arvestades paari viimast aastat, ennast küllap ka õigustanud.
Pealinnas on kirikul veel krunt Magdaleena tänaval, kus praegu asub halvas olukorras hoone, mis samuti kunagi peaks asenduma uue majaga. Ka Kristiines on ootel üks kinnistu, mille kõrval Merko juba Maanase sõnul ehitab. Lisaks on kavas veel üks mitteäriline projekt – Niguliste kiriku kõrval praeguse parkla kohal asunud pastoraadihoone taastamine. See seisab Maanase sõnul rahapuuduse taga, aga raha saaks just ärilistest arendustest.
Kiriku kinnisvaraarendus ei piirdu muidugi ainult pealinnaga. Jõhvi ehitatud enam kui 3000-ruutmeetrine büroohoone valmis mullu. Raplas on kirikul suur krunt, kuhu Maanas näeb tulevikus kerkimas kaubanduskeskust. Lisaks on krunte, millest saab arendada elurajoone – kiriku ülesanne oleks neis projektides küll pigem maale uue sihtotstarbe korraldamine ning majade ehitamine jääks juba teistele.
Metsa- ja põllumaadelt tulu teenimine on praegu aga koguduste enda korraldada ja Kiriku Varahaldus sellega otseselt ei tegele. Põllumaadega on Maanase sõnul lihtsam, need on suures osas õnnestunud ühistutele ja talumeestele välja rentida. Metsadest tulu teenimisel on aga mitmeski koguduses takistuseks Tammsaare teostest tuttav filosoofia – oma metsast mitte ühte palkigi, mis sest, et puud on ammuilma raieküpsed.
Sisereformi ootel
Kas kinnisvaraäri on üldse kristliku maailmavaate järgi heakskiitu pälviv tegevus ning kuidas haakub see nende põhimõtete ja väärtustega, mida kirikuõpetajad koguduste liikmetele jutlustavad? Maanas ütleb, et sel teemal suuri diskussioone Eesti evangeelse luteri kiriku sees pole – kõik saavad aru, et raha on tarvis, ning iroonilisi märkusi tehakse selle kohta pigem lehtede kommentaariumides. Samal ajal on kõigi kiriku- arenduste juures üks aga – kogudused, mida Eestis on kokku 165, on eraldiseisvad juriidilised isikud, omaenda varaga. Näiteks ka Jõhvi büroohoonest saadav tulu läheb just sealsele kogudusele. Selline olukord on kasulik linnades asuvatele, niigi paremini toime tulevatele kogudustele, ent maapiirkondi, kus inimesi kiiresti vähemaks jääb ja kuhu ärihooneid iialgi püstitama ei hakata, see kuigivõrd ei aita.
Kui juhtub see, mis ilmselt juhtuma peab, aga milleni jõudmiseks hakatakse kiriku sees kindlasti tõsiselt piike murdma – luuakse tsentraalne keskkassa ja ühtne varahaldussüsteem –, saab kiriku äritegevus veelgi selgemad piirid ning suurema hoo ja mastaabid.
