Roheline hernes sisaldab hulgaliselt mineraalaineid: kaaliumi, fosforit, kaltsiumi, magneesiumi, rauda, naatriumi ja joodi.
Vitamiinidest leidub rohelises keras C-vitamiini, karotiini ning B- ja G-rühma vitamiine.
Hernes on ka asendamatuid aminohappeid, mis on vajalikud elusorganismi normaalseks arenguks ja kasvuks.

Teadlaste sõnul peaks inimene sööma aastas keskmiselt 13 kg kaunviljatooteid, millest 3 kg peaks olema roheline hernes. Soovituste järgi tuleks herneid süüa 2 korda nädalas.

Hernel on hulk raviomadusi

Tänu on biokeemilisele koostisele on roheline hernes arvestatav vitamiinipuudulikkuse alandaja ja organismi tugevdaja. Samuti on ta arvestatava joodiallikana hea looduslik kilpnäärme ainevahetuse regulaator. Paljud toitumisspetsialistid ja arstid soovitavad hernest süüa mitmete krooniliste haiguste tõrjeks ja üldse tervisliku toitumise pärast. Katsed herneproteiini kontsentraatidega on näidanud nende ravitoimet podagra ja mitmete ainevahetushäirete ning toiduallergiate korral.

Toiduainete tasakaalustatus on see, mis teeb herne oluliseks dieettoiduks, eriti maksa ja neeruhaiguste korral. Hernepüreel on vett väljutav toime. Püree on efektiivne ka mitmesuguste mädaste nahakahjustuste korral. Rahvameditsiinis kasutatakse rohelise hernetaime tõmmist kui diureetikumi ja neerukivide väljundajat. Hernest soovitatakse südamehaigete toiduks, rasvumise korral tuleb herne tarbimist piirata. Vana aja roomlannad kasutasid hernejahu (eriti rohelise herne oma) kosmeetilisteks maskideks. Hernes aitab ennetada ka rinnavähki.

Allikas: Laiakase talu

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid