Mahl on säilitusainetest prii

Mahl saadakse puuviljadest, marjadest või köögiviljadest kätte erinevaid tehnoloogilisi võtteid kasutades ning saadud vedelik võib olla viljalihaga või ilma. Mahlas säilib suures osas tooraine toiteväärtus. Millised nõudmised on õigele mahlale?

Mahl ei tohi sisaldada kuntslikke lõhna- ja maitseaineid ega toiduvärve. Mahlale võib lisada süsinikdioksiidi ja happesuse reguleerimiseks kontsentreeritud või kontsentreerimata sidrunimahla.

Mahla valmistamisel võib maitse parandamiseks kasutada suhkrutooteid (kuni 15g liitri mahla kohta). Sel juhul peab see kajastuma ka toote nimetuses, näiteks märkuste „magustatud“ või „lisatud suhkruga“ abil.

Tarbijale kaubanduses pakutavad mahlad ei tohi sisaldada säilitusaineid. Kui mahla (või kontsentreeritud mahlast mahla) pakendil on märge säilitusainete mittesisaldumise kohta, siis tegelikult pole see põhjendatud — puuvilja- ja marjamahlale ei tohi tootja neid kunagi lisada.

Mahl kontsenreeritud mahlast saadakse kontsentreeritud mahlast, millele lisatakse mahla kontsentreerimisel eraldunud koguses vett. Vajadusel taastatakse tootel lõhn, maitse ning lisatakse viljaliha ja puuviljarakud, mis on töötlemisel eraldatud samast või sama liiki mahlast.

Toote märgistamise ja koostise kohta kehtivad mahlaga samased nõuded. Erandiks on toote nimetus, millele lisatakse sõnad „...mahl kontsentreeritud mahlast“, näiteks „õunamahl kontsentreeritud mahlast“.

Allikas: Toiduohutuse büroo