Eesti euroreferendumi päeval ei sooviks siiski näha tasuta õlle või mis tahes muu nänni jagamist. Kuidagi odav tundub. Eurovastased ei jätaks ilmselt elu lõpuni hurjutamist, et kätte võidetud vabadus vahetati pudeli õlle vastu.

Eestis ei ole kohustuslikku osavõtumäära, nagu oli 50% Leedus. Seega loetaks Eesti rahvahääletus igal juhul toimunuks, ükskõik kui vähe või palju inimesi selles osaleb. Referendumi jah- või ei-tulemus on valitsusele siduv, see tähendab, et “ei-d” ei saa eirata.

Eestis tegelikult puudub arvestatav vastuliikumine. Vastutegutsejad on võrdlemisi killustatud, argumentatsiooni tase pole kohati kiita. Äripäeva toimetus tabas end hetkeliselt kahtluselt, et mõned eurovastased või -skeptikud on ehk Brüsseli palgal hoopis, et esitada niisuguseid vastuargumente, mida on lihtne ümber lükata ja mis kokkuvõttes teeks hoopiski pooltagitatsiooni. See on muidugi puhas oletus.

Valitsuskoalitsioon on ennast väga selgelt paika pannud kui Euroopa Liidu toetaja, sh Rahvaliit, kes eelkõige ammutab toetust maainimestelt. Kas või Poolas on suurimad eurovastased just põllumehed, seega oleks oodanud Rahvaliidult mõnevõrra skeptilisemat suhtumist. Selgelt ei ole ennast määratlenud veel Edgar Savisaar ja Keskerakond. Põhimõtteliselt ainult nendelt võib oodata referendumieelset üllatust.

Kuivõrd R3 koalitsioon on sada protsenti euromeelne, siis peaks referendumi “ei” tähendama valitsuse tagasiastumist, Riigikogu laialiminekut ja erakorralisi valimisi. Ei saa ju teha nägu, et midagi pole juhtunud, ja vaikselt edasi valitseda.

Kui Mart Laari valitsuse ajal euroliidu toetusprotsent langes, siis oli see Eestile hea ses mõttes, et valitsus asus pidama sisulisemaid liitumisläbirääkimisi. Sellega võideldi kätte paremad tingimused kui peatükke kiirkorras sulgedes. Seega on igal miinusel oma plussid.

Üsna selgelt on Euroopa Liiduga liitumise poolt ettevõtjad (kui ehk väiksemad ja kohalikule turule orienteeritud ettevõtjad välja arvata). Ettevõtjate pooldav suhtumine on loomulik, sest loodetakse turgude avanemisele ja oma kauba paremale minekule. On lootus kinnisvara ja aktsiate hinnatõusuks. Teisalt tõusevad paljude kaupade hinnad siseturul, sest Euroopa Liit toob kaasa kõrgemad aktsiisimäärad näiteks tubakale ja bensiinile.

Kui regulatiivne hinnatõus on kindel, siis palkade tõus sugugi mitte, sest kust võtaksidki ettevõtjad üleöö raha palkade tõstmiseks. Kindlasti ei tõuse samal määral ka pensionid. Seega läheks elu pärast jah-sõna alguses natuke halvemaks, enne kui see loodetavasti paremuse poole pöördub. 14. septembrini on veel aega kõiki poolt- ja vastuargumente kaaluda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid