Jaan Õmblus: Eesti pole Kreekast parem
Kreekale heidetakse palju ette seda, et ta on läinud Euroopa Liitu üksnes hüvesid saama, kasutanud selleks ebaeetilisi ja kohati ka ebaseaduslikke meetodeid, raisanud ära hulka raha ning nüüd peavad teised korralikud riigid seda kõike kinni maksma. Kreekast on tehtud nahaalse enesekesksuse ja aferisti võrdkuju ning Eestist räägitakse kui korralikust, süütult kannatavast ja saamise asemel muudkui andvast paipoisist.
Ka Eesti läks vaid saama
Me kipume unustama, et ka Eesti läks Euroopa Liitu mitte midagi omalt poolt pakkuma, vaid üksnes saama. Suurel hulgal on ilmunud erinevaid analüüse sellest, et Eesti on Euroopa Liidust saanud viis korda rohkem raha, kui on sinna sisse maksnud. Kuidagi ei jõua ära kuulata juttu sellest, kui targa valiku tegid meie poliitikud ning et aastatel 2004-2013 maksab Eesti ühiskassasse 1,2 miljardit eurot ja 2013 aasta lõpuks oleme saanud 5,5 miljardit eurot.
Keegi ei räägi sellest, mida me Euroopa ühiskollektiivi minnes külakostiks kaasa võtsime ja kas meie panus on ikka võrdväärne selle imepäraselt kõrge enesehinnanguga, mida me endast omame. Kreeka tahab vaid saada ja Eesti samuti.
Kreeka manipuleerib statistikaga ja riigi rahalist näitajatega. Eesti on jällegi Euroopa Komisjoni septembri lõpus avalikustatud aruande järgi põllumajandustoetuste väljapetmiskahtluste poolest ELi riikide pingerea tipus. Mille poolest siis Kreeka pettus Eesti pettusest halvem on? Mõlemad on tehtud selleks, et Euroopast rohkem raha ja muid hüvesid kätte saada.
Eesti ametnikud kiirustavad selgitama, et meie kõrge koht pettuste läbiviimisel näitab eelkõige kontrollimehhanismi tõhusust. Loll on see, kes vabandust ei leia, kuid kus suitsu seal tuld. Päris tühja koha pealt sellise pingerea tippu ka ei jõua ja ega Euroopa Komisjon nüüd päris võhikutest ka ei koosne.
Kas see, et Kreekas petab avalik sektor ja Eestis erasektor ei räägi meie kasuks? Mis vahet siin on. Eestis kritiseeritakse Kreekat muuhulgas ka sellest aspektist, et nende inimesed ja ettevõtted ei taha makse maksta – tegemist on ju erasektoriga, kuid ikkagi käsitleme seda Kreeka kui riigi miinusena.
Kreekat süüdistatakse raiskamises. Üheks kõige ilmekamaks näiteks on toodud seda, et sealse parlamendi liige teenib 8600 eurot kuus, tal on neli sekretäri, lisaks hulgaliselt kompensatsioone, lisatasusid ja soodustusi. Meie riigikogu liikmed sellistest suurtest nominaalnumbritest küll unistada veel ei saa, ent suhteline võrdlus, kus rikas ja ülikõrgelt maksustatud parlament vastandub vaesuvale rahvale, on Eestis täpselt analoogne Kreekaga.
Liigne ametnikkond probleemiks mõlemal riigil
Kreekas elab riigiametnik väga hästi, isegi palju paremini kui lihtne „eurorahaga poputatud” kreeklane. Lisaks sellele on riigi palgal inimesi lihtsalt liiga palju. Meil on ju täpselt samamoodi. Avaliku sektori töötajate privileegidest ja nende piiramise vajadusest on ammu räägitud. Mida rohkem turumajanduslikud realiteedid Eestisse kohale jõuavad, seda enam arutatakse ametnike koondamise vajadusest.
Sarnasust on Kreekal ja Eestil veelgi. Kreeka upub võlgadesse, kuid ka Eesti on ennast lõhki laenanud. Meil on küll madal riigivõlg, kuid see eest on väga suur laenukoormus erasektoril. Majandusruumi arengusuutlikkuse seisukohalt ei ole suurt vahet, kas võlg on valitsuse või erasektori kaelas. Kusjuures Eesti variant on isegi mõneti hullem, kui näiteks Kreekal, sest võlga uppuvad eraisikud ja ettevõtted lihtsalt ei oma jõudu tõusuks ning uue arengu käivitamiseks. Suur üldist majanduslikku madalseisu tekitav erasektori võlakoormus kipub paratamatult tooma kaasa ka avaliku sektori võla kasvu – riigi majanduse suutmatus vähendab maksulaekumisi ja suurendab valitsuse kulutusi sotsiaalabile.
Kreeka kasutab Euroopa Liidu päästeoperatsiooni väljarääkimisel ära seda, et tema majanduses on suured positsioonid Prantsuse ja Saksa pankadel – kuna olete juba palju raha paigutanud, siis olete sunnitud juurde andma. Kas pole nahaalne lähenemine? Sama mõttemall kehtib kahjuks ka Eestis laenukraanide avamise juures. Ehk, kui Rootsi pangad meile laenu andma ei hakka ja meie majandusele hoogu ei lükka, siis on neil siia juba laenatud rahade kättesaamine märksa raskem. Kuidas me paremad oleme, mõtleme ju täpselt nagu kreeklased.
Kreeka suureks probleemiks on see, et tulevik on tume ja mingit kindlat arenguvisiooni jätkusuutlikuks toimetulekuks ei ole olemas. Eestil samuti ei ole. Meie reaalpalk langeb, inimesed lahkuvad välismaale, ekspordi tulevik on tume, sisenõudlust napib, õige pea vajab väljamaksmist ka äsja antud Kreeka garantii, varsti vajab riik toimetulekulaenu.
Kreeka alustas europügamist lihtsalt varem
Eesti ja Kreeka käituvad väga sarnaselt. Kreeka on täna Eestiga võrreldes hullemas seisus vaid seetõttu, et ta alustas europügamist varem. Eestiga võrreldes on Kreeka tunduvalt staažikam Euroopa Liidu liikmesmaa ja eurotsooni täieõiguslik osaline. Kreeka liikmelisuse algusaastad sattusid perioodile, kui EL pakatas optimismist ja arvas, et suudab kinni maksta kõik ning muuta kogu oma territooriumi õitsvaks oaasiks – maailma juhtivaks ettevõtluspiirkonnaks. See kõik aitaski Kreekal möödunud aastate jooksul endale palju raha välja kaubelda ning ennast tänaseks sedavõrd nukrasse seisu mängida.
Kui Eesti oleks saanud Euroopa Liidu ja Eurotsooni liikmeks nii varakult, kui Kreeka, siis oleksime ka meie vabalt võinud olla sellisel määral Euroraha endalekanaliseerijateks ja tänaseks jõudnud Kreekaga võrreldavasse kurba seisu. Eeldused ennast nurka mängida on meile täpselt samasugused, kui Kreekal – me oleme samal viisil olnud üksnes saamise peal väljas. Meid päästis Kreeka saatusest vaid asjaolu, et me jäime hiljaks ja täna sellele teele meid enam ei lasta.
See, et Kreeka euroskeem õnnestus ja meil mitte, ei anna meile õigust nende peale näpuga näidata ja targutada. Kreeklased ei ole meist olemuslikult halvemad ja meie ei ole paremad. Ühesugused mustad või hallid mõlemad. Parim variant on mõelda sellele, kuidas üheskoos jamast välja tulla ja edaspidi oma elu targemini sättida.
Priiskamist ja üle jõu elamist ei tule tunnustada ega õigustada. Oma korrektuure teeb selles küsimuses nii Kreeka kui ka Eesti oma avalikus ja erasektoris. Eesti eeliseks on kahtlemata see, et meie euroskeem lõpetati enne, kui see väga kaugele areneda jõudis ja selle eest tuleb tänada Kreekat.
