„Mobiiltelefon, millele te helistasite, ei ole sisse lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljas.” Seda lauset teab ilmselt igaüks. Aga kui siis igaks juhuks minuti-paari pärast uuesti helistada, võtab telefoniomanik kõne rahulikult vastu ning kinnitab, et pole ta viibinud ei maa all ega laulupeol, kus ülekoormuse tõttu tõesti on võrguliiklus häiritud. Millest see siis ikkagi tuleb, et telefoni käes hoides näed päevast päeva, kuidas võrgu tugevust näitavad pulgad aeg-ajalt sootuks kaovad, sõbrale helistades aga kuuled operaatori tervitust, kuid operaatorid ise raporteerivad miljonilistest täiendavatest investeeringutest aiva paremasse ja töökindlamasse võrku? Sideoperaatorite lobiorganisatsiooni Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu (ITL) juht Jüri Jõema on kahe nädala taguses kirjas majandusministeeriumile omalt poolt võtnud nõuks selgitada, millest võivad kliendid tunnetada kvaliteedi langust. „Sõltumatute uuringute põhjal on viimase viie aasta jooksul müüduimate mobiiltelefonide tundlikkus vähenenud kuni kaks korda,” osutab Jõema. Tundlikkuse vähenemine on ühelt poolt tulnud näiteks selle arvel, et nutitelefonide aku ja ekraan on suurenenud ja antennide füüsilised mõõtmed on sellest tulenevalt vähenenud. Seepärast omakorda on operaatorid sunnitud kõrvuti võrkude laiendamiseks tehtud investeeringutelga oluliselt suurendama ka võrkude rahastamist, et teenuse „tunnetuslikku kvaliteeti” samal tasemel hoida. ITL-i juhi nägemusega ühtib ka riiklik valvekoer ehk tehnilise järelevalve amet, mille asejuhi Priit Soomi sõnul on kõnekvaliteedi puhul üha olulisem osa aina vingemaks ja uhkemaks muutuvatel nutiseadmetel endil.
