Jutt käib Tallinna linnavalitsuse ellu kutsutud Saviliiva elamuprojektist sundüürnike ja noorte perede elamuprobleemide lahendamiseks. Loosivõitjaid ootasid 32 poolteisekorruselist eramut ning 182 uhiuut korterit kenades värvilistes kolmekorruselistes majades. Ümberringi vaikne ja roheline elurajoon, meri vaid väikese jalutuskäigu kaugusel. Lubati, et piirkonda tulevad ka poed ning isegi oma lasteaed. Unistuste kodu! Ja hind - vaid 19 500 krooni maja ja 18 300 korteri ruutmeetri eest. Turuhind sama piirkonna korteritel oli sel ajal 30 000-35 000 ruutmeetrilt ning kinnisvarahinnad paisusid ses kandis tollal tempoga 15 protsenti aastas, kirjutab Äripäev.

Osa süllelangenud õnnest läks peatselt müüki. Seega sisuliselt said loosiga võitnud kohe justkui miljonärideks. Loosimine toimus paraku ajal, kui kinnisvarabuum oli tipus, kuid korterite valmimiseni kulus veel aega ja nõnda jõudis kinnisvaraturg selleks ajaks juba jahtumise märke hakata näitama. Paljud Saviliiva loosivõitjad siiski teenida üritasid. Nii oli kaks aastat pärast loosimist Saviliiva 214 objektist müügis 31.

Massilist spekuleerimist aga ei tulnud ja nagu näitab kinnistusraamat praegu, pole enamik loosivõitjaid elukohta vahetanud. Kümmekond neist üritavad nüüd oma eluaset müüa, tõsi, hinnad muidugi pole ammu enam need, mis vahepealsel mulliajal.

Saviliiva elurajooni ehitas Tallinna linna tellimusel Merko Ehitus. Ilusa eesmärgiga ellu kutsutud projekt oli paraku korraldatud nõnda, et keegi elamispinna taotlejate tausta ei kontrollinudki. Kas korteri või majasoovijal oli ka reaalselt elamispinnaga kuuse all elamise olukord või oli tegemist inimesega, kelle kontol terve hulk kortereid, ei läinud arvesse. Pärast loositulemuste selgumist tuligi välja, et võitjate hulgas oli küllalt neid inimesi, kel mingit häda elamispinnaga polnud ning Saviliiva elamispind oli vaid toredaks süllekukkunud kingituseks. Inimesed osalesid loosimises mitte sellepärast, et oleks olnud vaja väga elamispinda, vaid seetõttu, et terendas võimalus saada odavat kinnisvara.