Heido Vitsur: euro kadumisest ja krooni tulekust pole mõtet veel rääkida

Euro on väga tugeva surve all ja seda mitte üksnes turgude pärast, sest ei maksa unustada, sellise surve alla sattumine on võimalik siiski euro kaasasündinud nõrkuste ja vigade tõttu.

Euro saatusest rääkides on kindlasti vaja eristada lühi- ja pikaajalist perspektiivi.

Kui me räägime euro päästmisest lühiajalises perspektiivis, näiteks Euroopa Komisjoni majandusvoliniku Olli Rehni osutatud kümne päeva jooksul, siis olen ma üsna optimistlik. Olukord ei ole veel üldsegi selline, kus poleks võimalik vajalikes sammudes (rahaliitu kuulumise tingimused, eurovõlakirjad, Euroopa Keskpanga tegevus) kokku leppida ja neid leppeid ka ellu viima hakata.

Kriitiliseks küsimuseks on siin loomulikult rahaliitu kuulumise tingimuste - riikide suveräänsuse ja Euroopa organisatsioonide volituste - küsimus, sest ilma suurte volitusteta keskses organisatsioonis kokku leppimata jäävad Euroopa võlakirjad ilmselt sündimata või ei sünni nad piisavalt usaldusväärsetena ning ka EKP tegevusruum kitsaks.

Samas pole aga euro kõikide sünnivigade kõrvaldamine üldse kerge ülesanne, kuid lühiajalises perspektiivis pole see ka vajalik.

Tekkinud olukorrast väljatulekuks vajaliku kokkuleppe saavutamine on minu arvates tõenäoline seepärast, et praeguses olukorras ei tohiks eurotsoonis olla ühtegi sellist riiki, kes eurotsooni lagunemise võimalusega tahaks riskida, ega ka neid, kes oleks valmis eurotsoonist lahkuma.

Pikemas perspektiivis jääb aga eurotsoonis püsimine aga tsooni enda edasise arengu ja sinna kuuluvate rahavaste ja valitsuste kätesse.

Jutte uuest kuue või üheksa liikmega euroalast ei tasu minu meelest eriti tõsiselt võtta. Mõne riigi seisukohalt on nii piiritletud eurotsoon majanduslikus mõttes küll üsna loogine, kuid Euroopa Liit pole kunagi olnud üksnes majanduslik või isegi domineerivalt majanduslik projekt, vaid poliitiline ja majanduslik-poliitiline projekt.

Seepärast pole praegu veel mõtet rääkida nii euro kadumisest kui ka krooni tulekust.