Enamikes korterelamutes ei sõltu inimese soojaarve sellest, kui palju ta oma korteris kulutab, vaid sellest, kui palju kulutab kokku kogu maja.
Just nimelt maja- või trepikojapõhine küttearvestus on üheks suurte küttearvete põhjuseks, lisaks tühjalt seisvatele korteritele ning tegemata või halvasti tehtud renoveerimistöödele.

Küttearvete vähendamiseks tuleks küttesüsteemide renoveerimisel paigaldada korteripõhised soojaarvestid, elektri- ja veearvestite eeskujul. Tänaseni kasutusel olev ruutmeetripõhine soojaarvestus ei näita konkreetselt inimese soojatarbimist vaid maja keskmist, mis tähendab, et makstakse kinni nii naabrite üle- kui alakütmine.

Me ei kujutaks ju praegu enam ette, et elektri- või veearvestus käiks samamoodi ruutmeetri järgi ehk kulud oleks olenemata tarbimisest jagatud kõigi maja elanike peale laiali.

Selline lahendus võimaldaks paremini jälgida ka oma kulusid igapäevasel kütmisel. Täna puudub osadel elanikel motivatsioon ja teistel võimalus oma radiaatorite küttevõimsus mõne kraadi võrra suvilasse või puhkusereisile sõites maha keerata, selleks et energiat säästa.

Teised jälle keeravad kraanid hoopis kinni kuna ei kasuta korterit. Väiksemate küttearvete ja majas ühtlase temperatuuri tagamiseks on siin mitu varianti.

Skeptikud ütlevad, et see ei tööta kuna kütmisega ei ole nii, et vajutad lülitit ja lamp põleb. Keerad kraani lahti ja vesi jookseb, sest ruumi soojendamine võtab rohkem aega.

Lahendusena tuleks kehtestada korterites miinimumtemperatuur ja reguleerida see riiklikul tasemel. Spetsialistide hinnangul võiks see olla 15 kraadi. Parim võimalus selle tagamiseks on paigaldada radiaatoritele termostaadid, mis ei lase reguleerida temperatuuri allapoole miinimumi.

Siis on tagatud, et ei pea naabri külma korterit kütma ja maksad vaid enda tarbitud sooja eest. Samuti on tagatud, et terve maja oleks ühtlaselt soe, mis tagab ka hoone parema sisekliima ja pikema eluea. Me ei kujutaks ju ette, et mingi inspektor käiks ja mõõdaks, kas korteris on ettenähtud temperatuur või mitte.

Teine probleem on välispiirete äärsete korteritega. Kui reaalset tarbimist vaadata, siis otsapealsed korterid maksaksid kütte eest rohkem ja keskmised vähem. Lahenduseks saab arvestid häälestada koefitsiendiga piirete poolsete korterite osas. Maja üldkuld, näiteks trepikojad, arvestamiseks peab arvestama ka üldkulu.

Praktika riikides, kus sarnane süsteem on kasutusel näitab, et arvestite tekkimine majja ja inimeste arusaam, et kuidas nad ise tarbimist saavad mõjutada, vähendab küttekulusid vähemalt kolmandiku võrra.

Kui vaadata laiemalt, et millist kasu tooks kaasa individuaalsete küttearvestite paigaldamine, siis on veel üks oluline aspekt. Nimelt ventilatsioonisüsteemide kordategemine, mis enne individuaalse kuluarvestuse rakendamist ei käivitu.

Selle vajadusest lihtsalt ei saada aru, kuna korterit tuulutatakse aknaid lahti tehes ja siis imestatakse, miks värskelt renoveeritud ja soojustatud majas kulud ei lange ja miks koridor hallitab ja lastel tekivad tervisehädad.

Kui täna on mure tühjalt seisvate korteritega, siis antud lahendus lahendaks lisaks sellele probleemile veel rida teisi probleeme, mis aitaksid säästa nii inimeste enda raha kuna küttearved on väiksemad. Samuti SA Kredex raha, mida saab kasutada korterelamu renoveerimiseks, sest siis laheneks suurte küttearvete probleem paremini.

Arvestite levikuks oleks vaja riikliku määrust, mis määraks, kuidas seda kõike täpsemalt peaks tegema. Eeskätt koefitsientide määramise reglement majas, miinimumtemperatuuri tagamine ja üldkulu jagamine.

Vastasel juhul kaasnevad arvestitega tõsised sõjad ja süüdistamine, kui avastatakse, et naabril on arve väiksem. Kuna EL-is on mitmes riigis arvestid kohustuslikud, siis neid normatiive saaks üle võtta ka Eesti.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid