Heido Vitsur: kuhu lähed, globaalne kapitalism?

Arengufondi ekspert Heido Vitsur kirjutab fondi blogis Fututuba, et Vana Maailm on aastakümneid pidanud globaliseerumise jätkumist pöördumatuks ja kasulikuks. "Veel viis aastat tagasi domineeris maailma majandusringkondades ettekujutus, et arenenud maad on jõudnud stabiilse, kriisivaba arengu faasi. Kujutati endale ette, et enesemääramise õigus, rahvusriik ja demokraatia sobivad jätkuva globaliseerumisega hästi kokku. Usuti, et see kooslus on olnud aluseks maailma praegusele eduloole ja et nii saab see olema ka tulevikus," kirjutas Vitsur.

Järgneb Heido Vitsuri postitus Arengufondi blogisse Fututuba:

Ometigi väidab USA majandusteadlane Dani Rodrik oma värskeimas raamatus „The Globalization Paradox“ (Globaliseerumise paradoks) vastupidist: globaliseerumist, enesemääramist ja demokraatiat üheaegselt omada on väga raske. On hea, kui kolmest omatakse kahtegi. Kuid kõiki kolme veel rohkem omada olukorras, kus ühega neist kolmest on juba üle mõistliku piiri mindud, on tema hinnangul täiesti võimatu.

Dani Rodriku (edaspidi DR) raamat aitab praegust vastuolulist olukorda ja kriisi sügavamalt mõista ning mõista ka, miks Davosi nõupidamise kokkukutsuja, Klaus Schwab pidas vajalikuks konstateerida, et kapitalism oma praegusel kujul ei sobi enam kokku teda ümbritseva maailmaga. 

Mis siis ikkagi annab DR-ile aluse väita, et kui me oleme otsustanud demokraatia kasuks, tuleb meil emba-kumba - kas loobuda jätkuvast globaliseerumisest või rahvuslikust suveräänsusest; et kui me peame oluliseks jätkuvat globaliseerumist, peame tegema valiku rahvusliku suveräänsuse ja demokraatia vahel; ning kui tahame säilitada rahvusriigi suveräänsust, peame valima demokraatia ja globaliseerumise vahel. Mida me üldse saame välja lugeda maailmamajanduse viimase kuuekümne aasta käekäigust?

Maailmamajanduse poliitilne trilemma (allikas: D. Rodrik „Globaliseerumise paradoks")

Väljumine sõjaeelsest suletusest tõi edu

Pärast II maailmasõda, alates rahvusvahelisest kaubandusleppest GATT (ingl kGeneral Agreement on Tariffs and Trade), on maailmamajandus siiani pidevalt arenenud üha suurema vastastikuse avanemise suunas. GATT ja selle järjestikused, kaubandusbarjääre vähendavad raundid aitasid kaasa maailmamajanduse arenemisele, mistõttu kujunesid neli sõjajärgset aastakümmet maailmale enneolematult edukateks. Seepärast on mõnevõrra loogiline, et maailma kaubandusorganisatsiooni WTO (ingl k World Trade Organization) asutamisel usuti, et meie aja peamiseks arenguteguriks ongi avatuse edasine suurendamine, st globaliseerumise hoogustamine.

Kuivõrd GATT-i ja hiljem WTO raames liiguti edasi üksnes kaubanduse liberaliseerimise ja selle regulatsioonide ühtlustamise suunas, siis majanduse muudes valdkondades hakkas globaliseerimist ja liberaliseerimist toetama Washingtoni konsensuse nime all tuntuks saanud majanduspoliitika. Seda kõike kiirema majanduskasvu ja arengumaade mahajäämuse kiirema ületamise nimel ja usus. Seda usku ja selle propageerimist ei nõrgendanud isegi üheksakümnendate aastate kriiside laine arenevates maades. Leiti, et probleem pole muus, kui arengumaade institutsioonide ja ettevõtjate nõrkuses ning ebapädevuses.

Arenenud maailm ei mõistnud adekvaatselt arengumaade kriiside sisu

Paraku pärast 2008. aasta finantskriisi ja sellele järgnenud ning mitte kuidagi lõppeda tahtvat kriiside jada arenenud maades enam nii mõtelda ei saa. Nüüd, kui kriisi keskmesse on sattunud arenenud riigid, on tagantjärgi leidnud tõestust ka see arengumaade kriiside ajal üksikute majandusteadlaste poolt väljaöeldud seisukoht, et arengumaade kriisidele omal ajal pandud diagnoos oli põhilises osas vale. 

On tõsi, et arengumaade institutsioonid ei ole nii tugevad kui arenenud riikides. Kuid sama õige on ka see, et isegi kõige arenenum institutsioonaalne raamistik ei suutnud ette näha või ära hoida katastroofilise ulatusega mullistuste teket ei enda ega ka maailmamajanduses ning et lääne firmad ei olnud riskide hindamisel sugugi paremad kui ida omad. Liiatigi tuleb läänel nüüd tagantjärgi tunnistada ka seda, et kui idas õpiti möödunud kümnendi kriisidest üsna palju, siis läänes mitte. See on asja üks tahk. 

Probleemi teine tahk on aga see, et kui mõni valitsus olekski olukorda adekvaatselt hinnanud, poleks tal globaliseerunud maailmas olnud märkimisväärseid vahendeid majandusliku katastroofi ärahoidmiseks. Kaubanduslepped olid laienenud tariifidelt ja impordipiirangutelt mitmetele siseriikliku majanduspoliitika küsimustele (valitsuste ülesanne oligi vähendada globaliseerumist häirivat majandusse sekkumist), kontroll krediidi ja rahvusvahelisele kapitali liikumise üle oli kaotatud ja arenevaid riike survestati oma turge väliskaubandusele ja investeeringutele täielikult avama. Paremal juhul said valitsused nüüd kriisi ajal proovida vahetada majanduslanguse ulatust ja tööpuuduse kasvu üle jõu käiva riigivõla vastu. Ehk lihtsamalt, majanduslik suveräänsus, võimalus midagi ette võtta, oli toodud ohvriks globaliseerumise ja liberaliseerimise altarile. Valitsused olid seotud rahvusvaheliste lepetega ja regulatsioonidega, ega saanud iseseisvalt ja vastavalt olukorrale tegutseda. 

Sõidu ajal hobuseid vahetada ei saa

Tegelikult oli olukord veel keerulisem. Sellises maailmas, nagu oli üles ehitatud 2008. aastaks, ei tohigi valitsused majanduslikult aktiivseks muutuda, sest see oleks tõenäoliselt toonud endaga kaasa kaubandussõjad, maailmakaubanduse kokkutõmbumises ja depressiooni. Olukorra, kus riigid oleks hakanud üksteisega võistlema regulatsioonide kehtestamise kiiruses ja ulatuses, nagu oli juhtunud Suure Depressiooni ajal ja pärast seda. Kuid teisest küljest, mis demokraatiast või suveräänsusest sellises olukorras, kus valitsused sõltuvad rahvale oluliste otsuste vastuvõtmisel tihti kõikidest muudest subjektidest peale oma rahva, rääkida saab? See ei ole enam pelgalt retooriline küsimus. Tänaseid Kreeka ja Itaalia valitsusi ei ole volitanud valitsema nende riikide rahvas. Valitsuse moodustamine anti seal neile, keda usaldas rahvusvaheline finantssektor.

Turg ja valitsus ei vastandu teineteisele

Viimase kahekümne aasta jooksul toimunu põhjal peaks olema selge, et valitsused ja turg ei saa teineteist asendada, vaid üksnes täiendada. Paradoks on siin selles, et kui soovitakse enam turgu, on vaja ka enam või paremat valitsemist. Turg ei tööta hästi seal, kus valitsemine vilets, vaid seal, kus see on tugev. Siit tuleneb kaks olulist järeldust. Esiteks, edukal turumajandusel ei saa olla ühetaolist mudelit. Mida avatum on majandus, seda enamat valitsemist (ingl k governance) ta vajab. Nii on majanduslikult väga avatud Põhja-Euroopa riikides ja Madalmaades valitsused tunduvalt suuremad kui suhteliselt suletud majandustega USA-s, Jaapanis ja Austraalias. Ülejäänud Euroopa riigid jäävad mõlema parameetri osas täiesti loogiliselt nende vahele. D. Cameroni poolt läbiviidud arenenud maade valitsemiskulude uuring näites, et kõige olulisem tegur, mis on põhjustanud valitsemiskulude suurendamist, on olnud just majanduse avatus. Sama tulemuse andis ka DR-i enda, enam kui saja arengumaa avatuse ja valitsemiskulude analüüs. Mida avatum on majandus, seda suuremad on valitsemiskulud. Siinjuures ei ole valitsemiskulude suurus saanud takistuseks turusuhete kasvule ja ulatusele, vaid vastupidi. 

DR arvates on sellel fenomenil lihtne selgitus. Väga avatud majandustega maad on võrreldes suhteliselt suletutega palju enam avatud välimistele šokkidele ja peavad seetõttu riigisisese sotsiaalmajandusliku stabiilsuse ja arengu tagamiseks omama tugevamat/suutlikumat/mitmekülgsemat valitsust kui suletumad majandused.

Lisaks sellele tingib turgude areng üldist valitsuste kasvu ka seepärast, et kui suhteliselt väikeses ettevõtjate ringis suudavad ettevõtjad ise organiseeruda, oma reegleid kehtestada ning nende täitmist kontrollida, siis üleilmastumise korral see enam nii ei ole. Mida laiemaks ja mitmekesisemaks muutub turg, seda jõulisemaks peavad muutuma need institutsioonid, mis kokkulepitud ja äri toimimiseks hädavajalike reeglite kinnipidamist kindlustavad. Vaba maailmaturg ei tekkinud iseendast, ta ei ole isereguleeruv, ise-stabiliseeruv või iseennast piirav ega ohjav.

Poliitika, mis kõigile ühteviisi hästi sobiks, pole võimalik

Millist laissez-faire (nn nähtamatu käe) ja regulatsioonide segu igal hetkel antud maal vaja on, sõltub rahvusest ja kultuurist, tema positsioonist rahvusvahelises majanduses ja eelnevalt käidud arenguteest. On teada, et riikide majanduslik edukus sõltub tööturu, finantside, korporatiivse valitsemise (ingl k corporate governance) ja sotsiaalse raamistiku, heaolu jne. korraldusest antud piirkonnas või riigis. Teame ka seda, et eduks vajalikud korraldused võivad olla rahvuslikult või kultuuriliselt väga erinevad. See tõsiasi seletab ka seda, miks poliitikate ühtlustamine on soodustanud ühtesid ja seadnud teisi raskemasse olukorda. Selgitab ka seda, miks isegi Euroopa Liidu juhtivad suurriigid ei suuda mitte kuidagi mõlemat rahuldavas poliitikas kokku leppida.

Kuid tänaseks on kõige raskemaid tagajärgi endaga kaasa toonud hüperglobaliseerumise laienemine finantssektorisse.  Selle asemel, et tuua kaasa suuremat majanduskasvu ja stabiilsust, tõi globaliseerumise viimane etapp endaga majanduskasvu asemel kaasa kriiside seeria, majandusliku ebavõrdsuse suurenemise ja pinnase sotsiaalsete pingete tekkeks. Nii on liikumine Occupy Wall Street on tänaste sotsiaalmajanduslike ebakõlade sümptom ja seda ei tohi võtta kui rühma päevavaraste aktsiooni ka siis, kui nende nõudmised päris mõistlikud ei ole.  On ju maailma viimase kahekümne aasta majanduskasv tänu võlgu peaasjalikult Hiinale (vähemas ulatuses ka Indiale), kes läks liberaliseerimispoliitikaga kaasa üksnes piiratud ja endale sobivas ulatuses ning ignoreeris kapitali vaba liikumise soovitust/nõuet peaaegu täielikult. 

Globaliseerumise jätkumine võib tähendada ka Hiina demokraatiat

Kui aru saada, et eduka turu eelduseks on arukad regulatsioonid ja efektiivne riigivalitsemine (sh järelevalve) ning tunnistada, et suured riikide ja kultuuride erinevused toovad endaga kaasa vajaduse erinevate regulatsioonide ja valitsemise järele, siis selline globaliseerumine, mis nõuab regulatsioonide ühtlustamist ja otsustamisõiguse üleandmist rahvusriikidelt rahvusvahelistele institutsioonidele (vaatamata sellele, et eri riikide rahvuslikud huvid sattuvad alatasa omavahel väga olulisse konflikti) ei saa kuidagi endaga üldist õitsengut kaasa tuua. Ühtlasi tähendab see ka seda, et rahvusriikide valitsused ei saa sellises olukorras paljudes küsimutes oma rahva tahet üldse arvestada. Mis aga puutub demokraatiasse, siis tuleks globaliseerumise süvenemise korral demokraatiast (demokraatlikust otsustusprotsessist ja vastutusest) hakata üha enam rääkima globaalse poliitilise ühiskonna raames, kuid mitte demokraatiast rahvusriigis. Aga sellist demokraatiat on ülikeeruline endale ette kujutada.

Lõppude lõpuks tuleb arvestada ka seda, et kuigi senini on maailmas valitsenud euroopalik arusaam demokraatiast, ei ole mingit garantiid, et see ka tulevikus peaks nii jääma. Ülekaalu võib siis saada ka mõne teise kultuuri arusaam demokraatiast. Selleks, et osutuda edukaks ka tulevikus, tuleks tervel vanal maailmal juba praegu hakata valmistuma elamiseks maailmas, kus valitseb poliitiliste, sealhulgas ka majanduspoliitiliste tõekspidamiste paljusus.

Maailm vajab paremat globaliseerumist

Ülaltoodust lähtuvalt DR väidabki, et maailmal pole vaja enam rohkem globaliseerumist, vaid paremat ja arukamat globaliseerumist. Milline see võiks olla? Oma ajastu targa globaliseerumise mudeliks peab RD Bretton Woodsi süsteemi, kus majandusvabadus, demokraatia ja riikide suveräänsus olid omavahel arukalt tasakaalustatud isegi vaatamata sellele, et nii mõnedki positsioonid olid seal kirja pandud USA huvidest lähtuvalt.

J.M. Keynes ja H.D. White seadsid sõjajärgse maailma kujundamise päevil endale eesmärgiks küll maailma väljatoomise sõjaeelsest suletusest ja majanduse liberaliseerimise, kuid samas olid nad veendunud ka selles, et neid eesmrke taotledes ei tohi ignoreerida iga üksiku riigi siseriiklikku agendat, selle tähtsust ja unikaalsust.  Nad ei püüdnud rahvusvahelise majanduspoliitika abil riikidele nende sisepoliitilisi eelistusi ette kirjutada. Bretton Woodsi süsteemi tingimustes võisid riigid oma sisepoliitiliseks ülimaks eesmärgiks seada näiteks kas tööpuuduse likvideerimise, majanduskasvu, sotsiaalse võrdsuse või heaoluriigi. Neile jäeti oma siseriiklike eesmärkide saavutamiseks suhteliselt vabad käed.

Ülemäärane globaalne valitsemine arengut ei soodusta

Kui IMF ja Maailmapanga moodustamine tähendas Bretton Woodsi süsteemi kahe olulise rahvusvahelise institutsiooni teket, siis kolmas, Rahvusvaheline kaubandusorganisatsioon (ingl k International Trade Organization e ITO) jäi asutamata ja selle asemele sündis GATT. Ilmselt oligi hea, et nii läks, sest oluliste volitusteta GATT-i toimimise viiskümmend aastat olid maailmamajandusele palju paremad kui järgnevad 15 WTO ja Washingtoni konsensuse aastat.

Päästeti ju kahe viimase koostoimel maailmas valla selline hüperglobaliseerumine, mis ei toonud endaga kaasa mitte üksnes mitmesuguste kriiside rea, vaid on hakanud ohustama ka kogu maailma sotsiaalmajanduslikku stabiilsust. Vastupidiselt sellele, mida globaliseerumine ja selle edendamiseks ette võetud regulatsioonide kaotamine ja tõkete alandamine andma pidi: see on suurem stabiilsus, kiirem majanduskasv, ebavõrdsuse vähenemine jne, on kõik läinud vastupidiselt. Ka Davosis toimuva maailma majanduseliidi nõupidamise eelõhtul koostatud Maailma Majandusfoorumi (ingl k World Economic Forum e WEF) riskide hindamise raportis on just need negatiivsed protsessid eelolevate aastate suurimate riskidena välja toodud (loe lisaks Fututoa lugu Maailma majandusliidrid kardavad riskide kuhjumist).

Siseriiklik otsustusvõime tagab suurema stabiilsuse

Bretton Woods ja GATT ei viinud maailma ega ka üksikuid riike oma toimimise ajal sügavatesse kriisi, sest GATT-i eesmärgiks ei olnud kunagi maksimaalne vabakaubandus. GATT-i eesmärgiks oli viia kaubandus tasemeni, kus rahvusriikidele jääks piisav vabadus oma siseprobleemidega tegelemiseks. WTO lepinguga võeti aga kurss turgude maksimaalsele liberaliseerimisele. Selle tulemusel hakkas tootmine maailmas ülikiirelt ümber paiknema ja üle maailma tekkis nii struktuurse tööpuuduse kui ka tööjõupuuduse probleem. Peaaegu kõikides maades suurenes majanduslik ebavõrdsus.

Kuid võrreldes muutustega, mida tõid endaga kaasa GATT-i ja WTO erinev arusaamine kaupade vaba liikumise põhimõttelistelt võimalikust piirist, on DR arvates hoopis olulisem aru saada sellest veast, mida tehti finantskapitali liikumise dereguleerimisel ja kapitalikontrolli kaotamisega. Sellega, et hakati ignoreerima jooksevkonto tähendust – põhimõtet, et rahvus tervikuna ei saa pikas perspektiivis kulutada rohkem kui ta ise teenib.

DR väidab, et Keynesil oli õigus, kui ta väitis, et kapitali piiranguteta liikumine ei õõnesta mitte üksnes üldist finantsstabiilsust, vaid ka makroökonoomilist stabiilsust. Seda tõestab viimase kahe aastakümne majanduspraktika, kus kapitali vaba liikumise laastava mõju alla langesid järgemööda kõik riigid maailmas ja lõpuks ka kogu maailm tervikuna. Lõppkokkuvõttes on sellest tingitud ju kõik viimase aja mullistumised majanduses ja nende mullide lõhkemised, millega maailm viimasel ajal on kokku puutunud ning koos sellega ka suur osa avalikust võlast.

Hüperglobaliseerumisest tuleb vabaneda

DR arvates tuleb maailmal nüüd vabaneda teda sügavasse kriisi viinud hüperglobaliseerumisest. Samas tuleb aru saada ka sellest, et toimunut tagasi keerata pole võimalik ning et madalate kaubandusbarjääride asendamine kõrgematega ei aitaks maailmal kriisist väljuda. Samuti on selge ka see, et rahandusliku globaliseerumise džinni pudelisse tagasi ei aja ning et maailmas ei ole enam sellist üksikut supervõimu, kes suudaks muule maailmale uut maailmamajanduskorda ette kirjutada nii nagu see Bretton Woodsi süsteemi kehtestamise ajal oli. Ilmselt pole seda ka vaja.

DR arvates oleks nüüd esiteks vaja tunnistada seda, et turud ei ole isereguleerivad ega muutugi isereguleeruvateks.  Sellest peaks tänaseks tema arvates kõik juba aru saanud olema. Turu efektiivselt käigus hoidmiseks on vaja aga erinevaid institutsioone. 
Teiseks tuleb hakata tunnistama ka seda, et ei ole ühte teed õitsengule. Kolmandaks tuleb rahvuslikele valitsustele jätta piisav ruum, et nad saaks demokraatlikul teel töötada välja antud maale edu lubavat majanduspoliitikat. Neljandaks on ju ilmne ka see, et kui riigid ei saa kontrollida oma sotsiaalseid regulatsioone ja institutsioone, on raske rääkida demokraatlikust valitsemisest antud riigis. Muuseas, DR teeb siin Euroopa Liidu osas ettevaatliku reservatsiooni – ta ei välista, et EL-is osutub võimalikuks paljude selliste riikidevaheliste probleemide lahendamine, mis mujal võimalik ei ole.

Rahvusliku enesemääramiseta maailm toime ei tule

Lõppkokkuvõttes tähendab ülaltoodu ka seda, et ükski riik ega rahvusvaheline organisatsioon ei tohi oma sotsiaalseid tõekspidamisi teistele peale suruda. Rahvusvaheliste organisatsioonide osaks peaks jääma üksnes riikidevaheliste kaupade, teenuste ja kapitali liikumise reeglite kehtestamine.  Kuid muus osas peab riikidele jääma õigus oma elu ise korraldada. Selline maailm oleks oma mitmekesisuse tõttu tunduvalt ohutum riskide ja kogu maailma haaravate kriiside suhtes kui tänane maailm. 

Siinjuures tasub meeles pidada, et kõige väiksemate kaotustega tuli 1997 aasta Kagu-Aasia kriisist välja Malaisia, kes toimis kriisis oma tõekspidamiste järgi ja keeldus täitmast rahvusvaheliste organisatsioonide soovitusi ja ettekirjutusi. Tal läks paremini isegi vaatamata sellele, et teda püüti „vale“ majanduspoliitika rakendamise eest karistada. Teiseks näiteks, kuidas liiga kaugele läinud ettekirjutamine rahvusriikidele võib tuua endaga kaasa täiesti soovimatuid ja taotlustele vastupidiseid tagajärgi, toob DR Hiinast. Nii  võeti Hiinalt WTO regulatsioonide ja tollimäärade sidumisega ära võimalus sisepoliitiliste meetmetega oma tööstuse konkurentsivõimet hoida, kuid vastusena tööstuspoliitiliste meetmete keelamisele võttis Hiina kasutusele hoopis tõhusama ja universaalse kaitsemeetme – jüääni alandatud vahetuskursi.

Kriisist aitavad maailma välja demokraaria ja riikide otsustamisvabadus ning vähemambitsioonikas globaliseerumine

Õnneks kahjustab DR arvates globaliseerumisparadoks maailma üksnes praeguse trendi takistamatul jätkumisel. Senist trendi saab muuta, kuivõrd globaliseerumise käiku on võimalik suunata ja kontrollida selliselt, et see ei likvideeriks rahvaste enesemääramise võimalust ning demokraatiat ning selle läbi saavutatavat sotsiaalmajanduslikku stabiilsust.  Selleks on vaja üksnes tahet probleemiga tegeleda ning mitte oodata ja väita, et asjad iseendast lahenevad. Tuleb aru saada, et iseenesest lähebki areng üha kiiremini demokraatia ja rahvusliku enesemääramise ning  üleüldise stabiilsuse kahjuks. Samuti on vaja vastust küsimusele, et kui kolmest on võimalik kaks, siis millised need kaks peaks olema ning  missugustel tingimustel neid kahte üldse on võimalik hoida. 

DR järeldab, et parimaks variandiks rahvastele ja maailmale on vähemambitsioonikas globaliseerumine ja maksimaalne demokraatia ja suveräänsus, kuivõrd juba praegune globaliseerumise tase on endaga kaasa toonud ohtlikult suure suveräänsuse kao ja sellega seotult teinud võimatuks paljude põletavate probleemide lahendamise enamikus maailma maadest, rääkimata veel demokraatia dramaatilisest kitsendamisest vabastatud globaaljõudude survel.

Milline suund hetkel domineerib?

Ühest vastust sellele küsimusele ei ole. Vastus sõltub mitmest tegurist, eelkõige kõne all olevast ajahorisondist ja näiteks ka sellest, kas vaatleja asub suur- või väikeriigis, kas ollakse avatud ja konkurentsivõimelised või mitte jne. 

Kuid igal juhul on hetke olukord selline, et isegi lühiajalises majanduspoliitikas ja ühe majandusbloki raames ei ole enam võimalik leida kõigile sobivat majanduspoliitikat. Nii näiteks ei saa end lõhki laenanud maailm või Euroopa Liit väljuda kriisist, kui kokku hakkavad hoidma ka need, kellel on veel kuidagi (ka täiendava laenamise abil) võimalik nõudlust toetada. Samuti on paljud riigid juba mõni aeg tagasi löönud käega finantskapitali vaba liikumise ideele ja rakendanud erinevaid regulatsioone spekulatiivse kapitali ohjamiseks või kavatsevad teha seda sõltumatult ülejäänute käitumisest. Isegi Euroopa Liit ei suuda siin ühist keelt leida, rääkimata siis ülemaailmsete regulatsioonide võimalikkusest. Sama keelt globaalse valitsemise tagasihoidlikest perspektiividest räägib ka üha suurenev huvi regionaalsete vabakaubanduslepete vastu. Kui jõuline edasiliikumine WTO raames oleks realistlik, seda huvi ju poleks. 

Kuid totaalset tagasiminekut igakülgselt suveräänsete rahvusriikide juurde silmapiiril siiski ei ole. Praeguse trendi järgi võib regionaliseerumine piirduda umbes tosina olulise majandusregiooni tekkega, kusjuures päris suuri regioone saab olema veel vähem. Loomulikult saab eri regioonides majanduspoliitika ühildamise sügavus olema üsna erinev, kuid Euroopa Liiduga võrreldavat integratsiooni maailma teistes regioonides me ilmselt niipea näha ei saa.

Kriisist jagu saamise kõrval saab suurimaks sotsiaalmajanduslikuks väljakutseks vanale maailmale olema kohandumine Hiina kasvava majandusliku võimsusega. See väljakutse ahendab kõige enam just suhtelielt väiksemate Euroopa riikide valikuruumi. On ilmne, et isegi Euroopa suurim majandus, Saksa oma, ei ole üksi Hiinale ja USAle paarikümne aasta pärast enam tõsiseltvõetavaks konkurendiks või ülioluliseks partneriks. Seda juhul, kui Euroopa ei suuda  Euroopa Liitu säilitada ja edasi arendada. Tähtsamate partnerite koha hõivavad  siis Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika suured tärkavad majandused.

Seda kui raske Euroopa Liidule uue hingamise andmine saab olema, on näha sellest, kui raskelt sünnivad siin hädavajalikud otsused isegi üliterava kriisi tingimustes. Kuid sellele vaatamata ei ole Euroopal  muud valikut, kui teha koostööd ja kujundada oma otsustamisprotsessi selliselt, et see ei oleks takistuseks vajalike otsuste tegemisel, kuid selliselt, et vastuvõetud otsustel oleks ka rahva poolt saadud mandaat. Sisuliselt tähendaks see liikumist Euroopa Ühendriikide loomise suunas. Kui sellega hakkama ei saada, ei jää muud üle, kui anda rahvusriikidele tagasi nende otsustuõigus ja koos sellega ka kohustus võistluses maailma suurvõimudega ise toime tulla.

Eesti peab olema topelt valvel

Väikeses, väga avatud ja algusest peale teadlikult üliglobaliseerumisele ning valitsuse rolli minimiseerimisele suuna võtnud Eestis DR-i poolt kirjeldatud paradoksi ja valikute sisulist dramaatilisust eriti ei tajuta. Üleilmset valitsemist (ingl global governance) ükskõik mis kujul, kas siis piirkondlikuna (Euroopa Liit) või tõeliselt ülemaailmsena (WTO ja IMF), pole me siin Eestis (kui üksikud protestigrupid välja arvata) tajunud kui oma demokraatiat häirivalt kitsendavat fenomeni. Samuti pole Eesti poliitikakujundajad praktiliselt mitte kunagi olnud huvitatud spetsiifilise, välismõjusid leevendava siseriikliku agenda omamisest. Meie eesmärgiks on olnud kohanduda maailmaga sellisena nagu see maailm on.

Seega on globaliseerumise, eriti aga Euroopa Liidu sisese integratsiooni jätkumine meile kui mitte kasulik, siis vähemalt mugavalt harjumuspärane. Edasine globaliseerumine võib hakata tekitama meile probleeme tõenäoliselt alles siis, kui DR poolt soovitatud globaliseerumise paremaks muutumine hakkab ka meiesugustelt väikeriikidelt tungivalt nõudma riigi- ja olukorraspetsiifilist siseriiklikku agendat. Praegu võib meile Eestis tunduda küll sellise agenda vajaduse teke võimatuna, sest hetkel püütakse Euroopas liikuda ju teises suunas. Paraku on aga ajaloost liiga kerge leida just selliseid näiteid, kus otsuste langetamise tsentraliseerimine  on endaga kaasa toonud kiire ja ulatusliku detsentraliseerimise vajaduse.