"Nii nagu mina olen aru saanud, see munade defitsiit 100% kunstlikult tekitatud siiski ei ole. Munade tootmine ja väljavedu Lätist Eestisse ju kuigipalju vähenes. See, kas ajutiselt või mitte, ja kas vähe või palju, pole antud juhul oluline. Mingi reaalne alus muretsemiseks ju siiski eksisteeris," kinnitas Vitsur.

"Minu meelest oli see defitsiidilugu vägagi õpetlik. Ühelt poolt näeme seda, kui ebakindlalt meie tarbija end tunneb, kui hinnatundlik ta on ja kui kergesti ta on meedia ja "turujuttude" poolt mõjutatav. Teiselt poolt võime järjekordselt tõdeda ka seda, et ka tootjad ja kaupmehed käituvad alati nii, nagu nad käituma peavadki - püüavad igast olukorrast, olgu see enda tekitatud või mitte, maksimaalset tulu saada. Ka tatra paanika ei olnud päris laest võetud. Tatra saak suurtel pindaladel siis ju ikaldus," mainis ekspert.

"Paanika tekkimisele ja selle suurusele aitab minu arust omakorda kaasa see, et kõik toimub üleilmse (eurotsooni - ja võlakriisi , suure tööpuuduse ja nii edasi) kriisi, see on üldise ebastabiilsuse tingimustes. Siiski arvan, et sellistel suhteliselt üksikutel paanikatel mingit tuntavat ja otsest majanduslikku tähtsust ei ole," sõnas Vitsut.

Sotsiaalpoliitiliselt on küsimus teravam, lisas ekspert, ja kinnitas, et ebakindluse suurenemine ja usalduse vähenemine on pinnas milles on vajalikke samme järjest raskem astuda ja kus uusi paanikaid ja muid ebasoovitavaid arenguid on järjest kergem esile kutsuda.

"Seetõttu ei saa häirivalt sagedaseks muutuvaid paanikaid pidada selliseks asjaks, millele mingit tähelepanu pöörata pole vaja, vaid nähtuseks, mis signaliseerib mingist häirest meie sotsiaalmajanduslikus ülesehituseks. Loomulikult on vaja tajuda seda kohta, kus paanikate sagedus ja ulatus muutub selliseks, et neile rohkem tähelepanu tuleks osutada. See on, iga sellise häire peale appi küll ei tasu hüüdma hakata. Seda isegi mitte siis, kui mune enne munapühi napib," kommenteeris Vitsur.