Richard Watson on oma pikaajalise töö tulemused kokku võtnud raamatus „Future Files: The 5 Trends That Will Shape the Next 50 Years“ (Tuleviku toimikud: 5 trendi, mis kujundavad järgmise 50 aastat), kus ta avab oma ülipopulaarset Londoni metrookaardist inspireeritud trendide ja tehnoloogiate ajatelge.

Pea kõiki eluvaldkondi (raamatus on need jaotatud 11-ks, näiteks tervishoid, kaubandus, reisimine jne) peegeldatakse järgmise 50 aasta viie kõige tähtsama trendi vastu.

Need megatrendid – vananemine, võimukeskme itta nihkumine, üleilmne ühendatus, GRIN tehnoloogiad (geneetika, robootika, internet, nanotehnoloogia) ja keskkond – on leidnud laialt kajastamist, ka Fututoa blogis. Seetõttu on kindlasti huvitavam tutvuda vähemkajastatud 10 minitrendiga, mis Watsoni hinnangul lühemas plaanis „ilma teevad.“

Need 10 trendi, mis lühemas kui 50 aasta plaanis, mõju avaldavad on:

1. Globaliseerumise lagunemine
Globaliseerumine tundub viimast sajandit vaadates peatumatu tsunamina, aga see ei pruugi nii jääda. Eriti viimase üleilmse majanduskriisi valguses, mille üheks võimaldajaks peetakse finantssektori globaalset lõimumist. Vastureaktsioon sellele võib väljenduda rahvuslike huvide kindlustamistes selliste šokkide vastu tulevikus, luues kunstlikke barjääre globaliseerumisele (nimetades neid nt kasvõi kontrollmehhanismideks) või end lausa sellest lahti sidudes (nt loobudes elektroonilistes finants- või muudes võrgustikes osalemisest).

Samavõrd võimalik on loodusressursse puudutava natsionalismi süvenemine, mida enam need loodusvarud kahanevad. Valitsustel on võimalik piirata maa- ja muude loodusvarade eksporti rahvuslikele huvidele viidates nii majanduslikel, aga ka välis- ja sisepoliitilistel põhjustel.

2. Majanduse kojutoomine (ingl k re-sourcing)
Aastakümneid on arenenud maade firmad kulude kokkuhoiu nimel aina enam töid hankinud arengumaadest. Nüüd võib globaliseerumist tasakaalustavana aina enam täheldada vastupidist. Paljud ettevõtted on hakanud üha kriitilisemalt suhtuma madalate kulude tegelikku hinda, väljendugu need siis sotsiaalses, eetilises või keskkondlikus lõivus. Niisamuti nagu nende arengumaadesse „eksporditavate“ probleemide kõrvaldamine, võidab tööstuse ja teenuste repatrieerimine rahva hulgas populaarsust kontrolli, maksude ja töökohtade kojutoomise tõttu.

3. Vähemaga leppimine
Tundub, et vähemaga leppimise trend on juba täies hoos. Väärtushinnangute nihe (Eesti konteksti panduna vaata Kasvuvisioon raportit väärtushinnangute muutumisest) peegeldab ahnuselt hoolimisele nihkumist sarnaselt indiviidi asemel kogukonnale fokuseerumisele. Olles kaugel siiski kommunismi põhimõtetest, tähendab see lihtsalt suuremat teistega arvestamist niisamuti nagu tarbimisharjumuste muutumist (vähem osta ja tarbida, enam taaskasutada ja parandada uute asjadega asendamise asemel). Tehnoloogia vinklist lahkab seda teemat hästi ajakirjas Wired juba 2009.a ilmunud lugu „The Good Enough Revolution“ (Piisavalt hea revolutsioon).

4. Silmatorkav mitte-tarbimine
See trend on seotud eelmisega, olles rohkem inimesse sissepoole suunatud ja kantud tema veendumustest keskkonnateadlikuma tarbimise kohta. Samas toob tarbimise vähendamine kaasa sellega eputamise või sellise eluviisi mõnel silmatorkaval moel afišeerimise. Prügi sorteerimine, ökokaupade levik või kasvõi Toyota Priusega ringisõitmine on lisaks keskkonnasäästlikkusele ka signaaliks teistele. Nii muudetakse säästlikumad tarbimisharjumused mõnes mõttes moeröögatuseks, millel teadupärast on kombeks kiire populaarsuse kasvu järel sama kiirest kukkuda. Klassikalise vastutrendnina võib senist tarbimisorgiat tasakaalustav tegevus siiski Gartneri haipilaine (ingl k hype cycle) vaimus tähistada tarbija küpsusprotsessi laineharja, millele järgnev rahunemine muudab tarbija keskkonnasõbralikud käitumisharjumused uue normaalsusena meie igapäevaelu osaks.

5. Järelvalvatavad täiskasvanud
Kui järelvalve vajadust on tavaliselt seostatud lastega ja nende turvalisusega, siis hirm tundmatuse ees ja vajadus suurendada ühiskonna ohutust on kasvatanud nõudmist täiskasvanute jälgimise vastu. See kehtib eriti meeste kohta, keda arenenumates heaoluühiskondades (või siis terrori ja kuritegevuse kartuses elevates ühiskondades) käsitletakse aina tihemini kiskjalikuna vähemalt seni kuni nende süütus pole tõestatud ehk turvakontroll läbitud. Ühiskondliku julgeoleku meetmeid on nende õigustustega lihtne laiendada lennujaamadest, koolidesse, haiglatesse ja teistesse avalikesse asutustesse. Aga see ei pruugi piirduda avalike asutustega, kui eraelu puutumatuse ohverdamist (nt kodune videomonitoorimine) nähakse piisava argumendina kõigi heaolu ja turvalisuse tõstmisel. Selle stsenaariumi realiseerumine paneks George Orwelligi ilmselt hauas ringi pöörama oma uskumatu ettenägemisvõime eest „suure venna” stsenaariumi ennustamisel.

6. Pidev osaline rumalus
See on pideva osalise tähelepanu (ingl k continuous partial attention e CPA) tulemus. CPA termini vermis kunagine Microsofti uurimistöötaja Linda Stone kirjeldamaks võimetust keskenduda ühele asjale pikema aja jooksul, kuna jälgitavate kanalite ja sealt tuleva info hulk kasvab pidevalt. Tähelepanu hajumise tagajärjel killustub ka omandatav info ja mälu, kuna omandatavaid teabekilde on liiga palju. Kas olete kunagi kohtumisajaga puusse pannud, kuna viimaste täpsustustega e-kirjast lasite pilgul liiga pealiskaudselt üle libiseda? Nii juhtubki, et tehakse aina enam vigaseid otsuseid ja juhtub õnnetusi, mida saanuks suurema keskendumisega vältida ja maad võtab pidev osaline rumalus.

7. Digitaalne isolatsioon
Elu kasvava digitaliseerumise kurioosne tagajärg on see, et mida enam me oleme ühendatud kõikvõimalikesse sotsiaalsetesse, suhtlus- jm võrgustikesse, seda enam isoleerituna me end tunneme. Osaliselt tuleneb see sellest, et paljud need uued tutvused digimaailmas on märksa hapramad ja pealiskaudsemad kui reaalelulised kogemused. Selle tulemusel võib oodata üksinduse ja depressiooni levinumaks muutumist, aga ka vastukaaluna teatud vanusest alates sotsiaalvõrgustikest eemaldumist ja digisõprusele selle reaalelulise vaste eelistamist. Lõpuks võib oodata ka huvi kasvu kõikvõimalike koosviibimiste, „live”-ürituste ja elukvaliteeti tõstvate sotsiaalsete tegevuste vastu.

8. Põgenemine füüsilisse maailma
Eelmise punktiga seotult on füüsilisse maailma põgenemine kohane ravim digitaalsesse maailma uppumisel. Uued võimalused on muutnud inimeste igapäevast käitumist harjutades saama iga muusikapala, filmi või kirjateost kus iganes ja millal iganes. Ning tavaliselt on see tähendama hakanud siin ja kohe. Mündi teine külg peitub virtuaalkogemuse vajakajäämistes võrreldes füüsilise keskkonnaga ja seda hakatakse aina enam mõistma ning väärtustama. Nii võibki oodata, et ehkki näiteks teatris, kinos või kontserdil käik muutub aina harvemaks ja eksklusiivsemaks ettevõtmiseks, hinnatakse neid kogemusi seda enam (olles selle eest valmis ka rohkem maksma).

9. Vajadus jagatud kogemuste järele
Veel üks reaktsioon inimeste suhtlemise digitaliseerumisele on janu jagatud kogemuste järele. Ehkki võib väita, et sotsiaalvõrgustikud just nimelt seda pakuvad, siis tegelikult vahendavad nad pigem küberruumis sõprade ja tuttavate muljeid kogetust. Samal ajal samas ruumis viibides koos kogemise tunnet hakkavad ära kasutama nii meelelahutus- kui kultuuriasutused ja väärtustama hakatakse seda ilmselt rohkem ka nii pere- kui tööelus.

10. Hirmust väsimine
Meedia globaliseerumine on suurendanud ja kiirendanud igapäevaselt uksest ja aknast sissetungivaid ärevaid teateid, olgu nendeks siis maiade kalendrist tulenev maailmalõpuennustus, mesilaste väljasuremine või igaühte lähemalt puudutanud terrorismioht ja globaalne majanduskriis. Ühelt poolt vandenõuteoreetikud, teisalt poliitika-insider’id väidavad, et hirmunud rahvast ongi kergem valitseda. Olgu sellega kuidas on, aga ärevusfooni kasv on ilmselgelt tunnetatav. Ent inimene kohaneb kõigega ja ilmselt adapteerub ka sellise olukorraga. Selle „paksu naha“ tekkimise ohtlikumat külge väljendavad ettevaatlikust, kiiret reageerimist ja ühtehoidmist nõudvad olukorrad (nt loodusõnnetus), kus valehäiretega ja üldise ärevustundega harjunud inimene esimesi ohumärke lihtsalt ignoreerib.

Need kümme trendi on suuremal või vähemal määral juba täna täheldatavad ja jääb üle vaid jälgida, kui suureks nad kasvavad enne kui mõni uus vastutrend neid tasandama asub. Igaüks neist avab uusi võimalusi ärilises, meelelahutuslikus või kasvõi isikliku arengu mõttes. Nii sünnivad uued tööstusharud (nt lennundus -> kosmoseturism), transformeerivad olemasolevad (nt muusikatööstuse CD -> MP3) ja muutub meie igapäevane käitumine (millal saatsid viimati mõne postkaardi?). Trendi (või ka vastutrendi) varajane äratundmine võib võetud riskid heldelt tasuda ja seetõttu tasub kõikvõimalikel muutusi ennustavatel varajastel signaalidel silma peal hoida.

Samas võib praeguses muutuste ja määramatuse keskkonnas olla huvitavamgi ehk teada, mida Watson ennustab säilivat ehk 5 asja, mis järgmise 50 aasta jooksul ei muutu. Sellised tulevikukindlad asjad on: uudishimu tuleviku vastu ja igatsus mineviku järele; vajadus tunnustuse ja austuse järele; tarve füüsiliste objektide, reaalsete kohtumiste ja kogemuste järele; ärevus ja hirm; ning Maslowi püramiidis tipneva mõtestatuse ja eesmärgi otsingud. Kõik need on väga omased inimloomusele, mille säilimist loomulikult ennustatakse, ent ilmselt aina kiirenevate muudatustega kohanemise tingimustes.

Kui eelnevast midagi enda jaoks siin Maarjamaal kõrva taha panna, siis ilmselt tõdemust, et sarnaselt pendli liikumisele ühest äärmusest teise, kutsuvad ka trendid esile tasakaalustavaid vastutrendide. See tähendab näiteks võimalust, et tänased globaalsed ja regionaalsed alliansid võivad üks hetk taas asenduda majandusprotektsionistliku „igaüks enda eest“ mantraga, mis eeldab kodumaise T&A ning majandus(tootmis-)potentsiaali säilitamise vajadusega arvestamist. Nagu näiteks muusika digitaliseerimine on üsna ootamatult andnud uue hingamise pakkuvale festivali- ja kontserditööstusele, nii võivad ka teised üleilmsed suundumused endas peita varjatud võimalusi vastupidistes turuniššides.