Finantsvaade: rahatrükist ja selle mõjust inflatsioonile
Danske Capitali investeerimisvaldkonna juht Märten Kress kirjutas ettevõtte blogis Finantsvaade, et maailma suurimad keskpangad on 2007. aastal alanud finantskriisiga võitlemiseks suunanud turgudele läbi erinevate laenude ja väärtpaberite kokkuostuprogrammide juba 8 triljoni dollari väärtuses vahendeid, samas on USA Föderaalreservi bilansimaht alates 2007. aastast neljakordistunud, samas suurusjärgus on kasvanud ka Suurbritannia ja Šveitsi keskpankade varade maht.
Allikas: Deutsche Bank
Eelkirjeldatule viidatakse meedias tavaliselt kui keskpankade rahatrükile, millele peaks järgnema inflatsiooni kiire kasv. Seni seda veel juhtunud ei ole ja inflatsioon arenenud riikides on jäänud viimasel dekaadil kogetu piiresse. Lihtsustatud käsitluse kohaselt eksisteerib peamiselt kolm kanalit ehk ülekandemehhanismi läbi mille me inflatsioon kiirenemist kogeme. Nendeks on:
1) nõudluse pool – rahatrükk suurendab laenuvõtmist ja seeläbi tarbimist ning nõudlust kaupade järele;
2) pakkumise pool – tooraine- ja muude sisendhindade, sealhulgas palgakulu, tõus;
3) ootused tuleviku inflatsiooni osas.
Täna oleme maailma mastaabis suuresti olukorras, kus (erasektori) finantsvõimenduse vähendamise tingimustes hinnatõusu survet otseselt tunda ei ole. Pakkumise poolel ehk toorainete hindades kogesime kriisijärgse taastumise faasis kiiret hinnatõusu, kuid eelmisel aastal see suuresti peatus. Samuti teame, et tööturu olukord ei ole kiita praktiliselt kusagil ehk kõrge töötuse määr kimbutab enamikke arenenud tööstusriike juba mitmendat aastat. Seega puudub makro tasandil märkimisväärne surve ka palgatõusudeks.
Ootused tuleviku inflatsiooni osas on paljuski seotud usaldusega rahasüsteemi ja keskpankade vastu. Euroala kontekstis jätkab Euroopa Keskpank väljakujunenud mantra kordamist, et pika-ajaliselt soovitakse euroala aastane hinnatõus hoida 2% kandis, kuid mitte märkimisväärselt üle selle. Tundub, et täna turuosalised seda veel usuvad. Samuti nagu Euroopa Keskpanga võimet ja suutlikkust rahapoliitilisi eesmärke ellu viia. Seega ka selle faktori puhul puudub hetkel surve inflatsiooni tõusuks.
Vast kõige enam on kardetud hinnatõususurve tekkimist nõudluse poole liigse stimuleerimise tõttu. Kui keskpankade poolt kommertspankadele väljastatud odavlaenud jõuaksid kasvõi poole ulatuses reaalmajandusse ja tarbimisse, oleks nõudluse poole surve inflatsiooni kasvule märkimisväärne. Seda aga seni juhtunud ei ole. Teame, et kuigi kommertspangad on võtnud keskpankadest rohkelt laenu, hoitakse neid vahendeid kiivalt endale ning pankade laenuportfellide mahud jätkavad vähikäigul kahanemist. Eeltoodut illustreerib hästi raha käibekiiruse muutumine alates finantskriisi puhkemisest, mis selgelt näitab langustendentsi jätkumist.
Allikas: Deutsche Bank
Seega saame lihtsustatult öelda, et kuigi raha hulk majanduses on suurenenud, siis selle raha käibekiirus on nõnda palju vähenenud, et märkimisväärset survet üldiseks hinnatõusuks ei ole tekkinud.
Kui rahatrükk inflatsiooni ja seeläbi ka nominaalse majanduskasvu kiirenemisele kaasa aidanud ei ole, siis tekib kohe küsimus, mille jaoks siis nõnda palju stimuleerimist vaja on olnud ning kas see üldse midagi mõjutanud on?! Üldistades võib öelda, et mõju on avaldunud peamiselt kahes valdkonnas. Esiteks oli esialgsete abiprogrammide ja laenude eesmärk suuresti finantssüsteemi stabiliseerimine. Teiseks on rahatrüki mõju avaldunud (finants)varade hindades. Siinkohal võib välja tuua niinimetatud loodetud jõukuse kasvu efekti (wealth effect) saavutamise. Selle kohaselt – aidates finantsturud tõusule, suureneb inimeste jõukus ning seeläbi valmidus ja võime rohkem tarbida. See omakorda aitab kaasa üldise majandusaktiivsuse paranemisele.
Olgu siinkohal lõpetuseks toodud graafik, kus kujutatud USA Föderaalreservi varade maht (oranž joon) ja USA aktsiaindeksi S&P 500 (valge joon) dünaamika viimasel viiel aastal. Alltoodud pildilt nähtub vähemalt visuaalsel vaatlusel, et iga keskpanga bilansi kasvu episoodiga on kaasnenud aktsiahindade tõus ja iga kord kui järjekordne stiimulprogramm läbi sai, kogesid mõningast hinnalangust ka aktsiaturud.
Allikas: Bloomberg
Seega saame täna öelda, et keskpankade rahatrükk praeguses üldise finantsvõimenduse vähendamise keskkonnas kiireneva inflatsioonini (tarbijahindade tõusuni) viinud ei ole. Kas sama kehtib ka 6-12 kuu pärast on hetkel raske öelda. Teisalt tundub, et teatud hinnatõusu oleme rahatrüki tõttu siiski kogenud, nimelt finantsvarade hindade tõusu.
