Uduste: miks me saeme ikka oksa, millel istume?
Turg ise kui selline on nüüdseks üle kümne aasta suletud, kuid kas kadunud on ka mõtteviis, mis võimaldas sellisel kohal omal ajal nii pikalt ja edukalt eksisteerida?
Kui Eestisse saabusid eelmise sajandi 90-ndatel aastatel vabadus ja kapitalism, tulid siia ka välismaised ettevõtted, enamasti Põhjamaadest – Soomest ja Rootsist.
Seeläbi saabus meile ka läbipaistvam ja ausam äriajamine ning majandusloogika. Selles osas on meil võrreldes lõunanaabritega vast vedanud – Lätis on ka tänapäeval väga suur osa majandusest rajatud Vene kapitalile ning Leedul on ühine kultuuriruum Poolaga.
Eesti on taasiseisvumisest alates olnud aga lähemal Lääne-Euroopale, me oleme soovinud end paigutada pigem Skandinaaviasse kui Baltikumi.
1990-ndatel olid aga arenenud maailmale omased väärtused ja põhimõtted Eestis samuti veel uued. Näiteks piraatluse tase oli terve kümnendi jooksul püsivalt üle 80 protsendi.
1999.aastal tehti Kultuuriministeeriumi eestvedamisel esimesed olulised sammud, et paremini kaitsta autorite õigusi ja võidelda võltsimiste ja piraatkoopiate vastu.
Ka politsei alustas aktiivselt juhtumite uurimist ja 2001. aastal kukkus piraatluse tase 82%-lt 69%-le ning langes ka sellele järgnenud aastatel tasapisi.
Lätis ja Leedus on „Kadaka turud“ aga endiselt olemas, Riias näiteks otse bussijaama kõrval.
Lõunanaabrite mentaliteet ei ole samuti oluliselt muutunud – väga vähestel on kodus litsentseeritud tarkvara, valitseb karistamatuse tunne ja risk vahele jääda on sisuliselt olematu. Majanduslanguse ajal vahetati kallis liisinguauto välja odavama vastu, seaduslik tarkvara asendus uuesti illegaalsega.
Suhtumine kellegi teise intellektuaalomandisse pole sealmaal aga muutunud – raha oli tol hetkel lihtsalt rohkem. Lätis on tänasel päeval piraatluse osakaal 56%, Leedus 54%. Kas see, et meil pole nähtavalt keset linna piraatkaupade turgu, teeb meie olukorra paremaks?
Tõsi, Eestis sellist tagasipööret nagu lõunanaabritel majanduslangus meil kaasa ei toonud. Ometigi on ka meil olemas nähtamatu ebaseaduslik turg, kuna kõrge internetiseerituse tõttu on intellektuaalomandi rikkumine kandunud üle virtuaalsesse keskkonda.
Ja kui me juba soovime ennast kõrvutada Skandinaaviaga, siis olukord piraattarkvaraga on meil oluliselt hullem. Eestis on ebaseadusliku tarkvara protsent hinnanguliselt 50%, Soomes-Rootsis 25%.
Nähtamatu turuga on raske võidelda nii politseil kui prokuratuuril, ka riigi jaoks ei ole see teema olnud juba mõnda aega prioriteetne. Meedia on täis artikleid idufirmadest, IT-edulugudest ja teadmistepõhisest majandusest. Räägitud pole samas sellest, et kontrollmehhanismid edulugude kaitseks on meil nõrgad.
Kui näiteks mõni Eesti firma töötab välja uue lahenduse eesmärgiga levitada seda Eestis või müüa seda välisriikidesse, siis võib vabalt juhtuda, et keegi otsustab lahenduse lihtsalt maha viksida ja ise selle pealt tulu teenima hakata.
Kui me oma riigi sees intellektuaalse omandi kaitsega ei tegele, siis ei jää ka sellises olukorras muud üle kui käed üles tõsta ja lihtsalt alla anda. Kas see muudab meie majanduse paremaks, konkurentsivõimelisemaks, ergutab ettevõtteid ja inimesi looma ning saavutama uusi edulugusid, mille üle me kõik tahaksime uhked olla? Vaevalt küll.
Eestis on viimasel ajal kerkinud üles hoopis soov võidelda intellektuaalse omandi kaitse vastu, seda eelkõige seoses ACTAga. Sellega aga saeme me tegelikult oksa, millel täna ise istume. Intellektuaalsete teadmiste ja oskuste mõttes oleme pidevalt muutumas tarbijariigist üha enam tootjariigiks.
Sellises olukorras tasub aga hoopis mõelda, kuidas oma huve paremini kaitsta – vastasel juhul on oks varsti pooleks saetud ja ees võib oodata valus kukkumine.
