Antti Moppel: Statoili bensiinijaamade müük üllatab vaid esmapilgul
Kui naftafirma otsustab ühel päeval kõik oma tanklad maha müüa, siis see tundub esmapilgul üllatav, kommenteeris Olerexi turundusjuht Antti Moppel Delfile sel nädalal teatavaks saanud Statoili plaani müüa jaeäri Kanada kontsernile Alimentation Couche-Tard.
Üllatav tundub ka see, et ostjaks ei ole mitte teine naftafirma, vaid tavaline kauplusekett.
Üllatuse põhjuseks on veendumus, et tanklaketid kuuluvad üldjuhul rahvusvahelistele naftakontsernidele. Samuti ettekujutus, et tanklate majandamisega saab kõige paremini hakkama naftafirma, kes müüb enda tanklates enda pumbatud toornaftast toodetud mootorikütuseid.
Tegelikkuses on selline naftatööstuse eilne päev. Juba kümmekond aastat tagasi toimus põhimõtteline suunamuutus, kus naftatootjad hakkasid aktiivselt jaemüügist väljuma, ja seda mitmel põhjusel.
Esiteks jõuti arusaamisele, et jaemüügivõrkude ülalpidamine on väga kulukas. Teiseks nähti, et kapitali tootlus on toornafta ammutamisel oluliselt suurem kui jaemüügis. Kolmandaks kasvasid integreeritud naftakontsernid sedavõrd suurteks ja keerulisteks, et nende juhtimine oli järjest kallim, kuid firmad muutusid üha aeglasemaks ja ebaefektiivsemaks.
Tänaseks on naftatootjate jaemüügist loobumisest saanud trend, mida Couche-Tardi tehing vaid jätkab. Kaugemale vaatamata leiab sarnaseid näiteid mitmelt poolt Euroopast:
· 2005: Iirimaal ostab kohalik jaemüüja Topaz Shelli ja Statoili jaemüügivõrgud ja tõuseb kohalikuks turuliidriks;
· 2007: Delek Petroleum ostab Texaco jaemüügistruktuuri Belgias;
See tõestab ilmekalt, et jaemüügiturul edukaks tegutsemiseks on tänapäeval rohkem vaja jaemüügikogemust kui nafta ammutamise ja töötlemise kogemust.
Järgmiseks jääb üle oodata Eestisse teist trendi, kus globaalne kapital müüb ja kohalik kapital ostab, kuna kohalik jaemüüja on kohalikul turul efektiivsem kui globaalne naftatootja.
