Professor: kas ELi stabiilsusmehhanism osutub sama äpardlikuks kui Maastrichti kriteeriumid?
Majandusprofessor Ülo Ennuste küsis oma blogis, kas Euroopa Liidu stabiilsusmehhanism osutub sama äpardlikuks kui Maastrichti kriteeriumid, tuues välja neli äärmiselt kriitilise tähtsusega häda 1992. aasta Maastrichti leppes.
Maastrichti leppe (1992) peamised hädad olid:
a) kriteeriumid ei olnud rangelt formaliseeritud, vaid diplomaatilis-õiguslikus keeles narratiividena (makro-teoreetiliste kontseptsioonide alusel küll, suuresti liikmesriikidevahelisest ratsionaalsest ümberjaotusest tuletatud) ja seetõttu jäid taolised kriteeriumid enamikule valitsusjuhtidest suures osas mõistmatuks ja seda eeskätt perifeeriariikides, kus äärmise juhul poliitikute tasemel omati mingit aimdust ainult mikroökonoomikast (osta odavalt rämpsu ja müü kallimalt kvaliteetkaubana edasi).
Eestis ei suudetud nõutaval ajal üldse vahet teha inflatsiooni-kriteeriumi ja hinnastabiilsus-kriteeriumi vahel. Selge, et oma teadmatusest mittetaipamisega seoses mingit frustratsiooni ei tekkinud, sest need kriteeriumikesed tundusid süütult-petlikult lihtsatena ja näiteks hinnastabiilsuse nõuet lihtsalt ei osatud üldse märgata ja kõige tipuks lastigi meid üle lävepaku seda kriteeriumit täitmata koos sellest tuleneva majanduslanguse järsu süvenemisega.
b) Maastrichti kriteeriumid olid liialt universaalsed ehk “sama mõõtu ülikond kõigile”, sest mitte kuidagi ei tahetud Brüsselis poliitilise korrektsuse huvides tunnistada, et reaalsuses on igas liidus olemas majanduslikud tuumikliimed ja perifeeria (toetavad liikmed ja toetatavad). Ei tahetud kuidagi tunnistada, et liidus on etnilise heterogeensuse keerukuses olevaid riike, millede puhul liidus tööjõu vaba liikumine on vastunäidustatud.
c) Maastrichti kriteeriume ei olnud piisavalt, näiteks puudus kogu välisvõla piirmäär, puudus maksuseadustega rahvuslikele majanduste kõlvatuid konkurentsieeliseid sepistava mehkeldamise tsentraalne talitsemine, ei olnud kriteeriume majandusliku ebavõrdsuse leevendamiseks ning ainelise puuduskannatajate vähendamise kriteeriume, et vältida perifeeriariigist tööjõu välja ajamist heaolu langusega. Samuti puudus kriteerium, mis talitsenuks kapitali väljakantimist ja seega rahvusliku majnduspotentsiaali kängumist ja reaalset divergentsi ELi keskmiste indikaatorite taustal.
