Arengufond: maailma praeguse arengu jätkumisel saabub murdepunkt 2030datel

Arengufondi ekspeitsur kirjutab fondi blogikeskkonnas Fututuba, et 1972. aastal Rooma Klubi väljaandena avaldatud maailmamajanduse kasvupiiride uurimuse mõte selgub aastakümnetega, kuid senise arengu jätkumisel saabub murdepunkt käesoleva sajandi kolmekümnendatel ning ainult äärmuslikud keskkonda säästvad abinõud võivad tagada jätkusuutlikkuse..

Järgneb Heido Vitsuri arvamusavaldus maailmamajanduse kasvupiiridest:

Maailmas enimüüdud keskkonnateemalisele bestsellerile - üleilmse ajutrusti Rooma Klubi raportile „The Limits to Growth“ (Kasvupiirid) - reageeriti selle ilmumisel 40 aastat tagasi kahel erineval viisil, kuid igal juhul tormiliselt. „Kasvupiiride“ autorid olid loonud mudeli, mis erinevaid globaalarengute vahelisi sõltuvusi arvestades teostas võimalike tulevikustsenaariumide arvutisimulatsioone. Enamik neist näitas, et senise arengu jätkumisel saabub murdepunkt käesoleva sajandi kolmekümnendatel ning et ainult äärmuslikud keskkonda säästvad abinõud võivad tagada jätkusuutlikkuse.

Selline teemapüstitus oli tolleaegsele igavese kasvu eufoorias mõtlevale maailmale šokeeriv. Üheks reaktsiooniks oli jahmatus seepärast, et maailmale oli kasvuks jäänud aega umbes poole inimpõlve jagu. Teiseks aga Rooma Klubi seisukohtade, kui täiesti ebapädevate, mahategemine. Kokkuvõttes kadus kasvupiiride probleem tükiks ajaks, võib öelda, et isegi tänaseni, avalikkuse vaateväljast. Kuid ainult avalikkuse vaateväljast, sest kasvav vajadus olla tulevikuks paremini ette valmistatud, on toonud analüütikuid ikka ja jälle „Kasvupiirides“ käsitletud probleemide juurde. Seda eriti praeguse kriisi ning arengumaade, eriti aga nelja miljardi elanikuga Aasia kiire kasvu tingimustes.

Kuid enne kui järjekordselt püüda aastakümneid ettepoole vaadata (millele on pühendatud järgmine kasvupiiridest rääkiv lugu Fututoas), on kõigepealt kasulik tutvuda tagasivaatega Rooma Klubi 1972. aasta „Kasvupiiridele“. Kasutame selleks teadusajakirjas New Scientist hiljuti avaldatud analüüsi Debora MacKenzie sulest.

Rooma Klubi sõnumit ei osatud lugeda

1972. aastasse tagasi ja 2050. aastasse ette vaatamine on muutunud aktuaalseks seetõttu, et pinnas visioonide tähenduse mõistmiseks on võrreldes nelja kümnendi taguse ajaga oluliselt muutunud. Tagasi vaadetes on ilmne, et paljude väga valuline reaktsioon Rooma Klubi jutule kasvupiiridest oli omal ajal tingitud sellest, et inimesed ei osanud vahet teha prognoosi ja stsenaariumide vahel.

Nii näiteks kritiseeriti Rooma Klubi kõige enam mitte tema tulevikustsenaariumide pärast, vaid hoopis kolmandate (oma ala maailma kõige paremate asjatundjate) organisatsioonide poolt koostatud ressursside suuruse kohta käivate prognooside pärast.

Rooma Klubi enda sõnum jäeti arvustajate poolt aga reeglina täiesti tähelepanuta. Nii näiteks ei pööranud kritiseerijad mingit tähelepanu sellele, et kasvu jätkumine senise mudeli korral toob kaasa kasvu järsu pidurdumise mõne teise parameetri mõjul. Ja seda täiesti sõltumatult sellest, kas naftat jätkub kolmekümneks või kuuekümneks aastaks või see asendatakse täielikult mõne muu energiaallikaga. Olgu selleks teiseks siis sündivuse järsk vähenemine või keskkonnaprobleemid.

„Kasvupiirides“ osutati õigetele probleemidele

Nüüd, kui „Kasvupiiride“ avaldamisest on möödunud nelikümmend aastat, võib tõdeda, et kogu kriitikale vaatamata osutati seal siiski õigetele küsimustele. Maailm on ilmselt jõudnud mittelineaarsesse arengufaasi, kus mitmesugused šokid ja üllatused on muutumas normiks; inimeste elukeskkond on sattunud järjest suurema surve alla; maailma majandussüsteem on muutunud seniolematult ebastabiilseks; tööpuuduse ja vaesuse probleemile pole näha kuskilt lahendust tulemas, samuti pole näha lahendust neile probleemidele, mida vältimatult toob endaga kaasa majandusliku ebavõrdsuse kasv.

On ilmne, et nii iseregulatsioon kui ka teadlikult astutud sammud pole toime tulnud elus liig sageli ettetulevate tugevate, isegi purustavate ning järjest ohtlikumaks muutuvate tasakaalustamatuste ärahoidmise või ohjamisega.

Täna on erudeeritud inimestel raske uskuda, kui vähe oli nelikümmend aastat tagasi neid, kes arvasid, et kasvul võivad üldse olla mingisugused piirid. Ja isegi need, kes tajusid, et meie maa lõplik suurus seab kunagi kasvule piirid, arvasid, et see piir on nii kauges tulevikus, et hetkel ei ole mingit vajadust sellega arvestada.

See pole etteheide. Enne möödunud sajandi seitsmekümnendaid polnud tehnilistel põhjustel võimalikki maailma sotsiaalmajanduslikku arengut tema keerulistes seostes neljakümne aasta peale ette modelleerida. Ja ka siis oli modelleerijate käsutuses tänasest korralikust telefonist väiksem arvutusvõimsus. Seepärast ei ole üllatav, et ka saadud tulemus ei olnud üksnes üllatav, vaid täiesti šokeeriv.

1972. aasta inimeste ettekujutusse „Kasvupiirid“ ei sobinud

Arvutustulemused näitasid, et senine kiire kasv ei saa igavesti jätkuda. Et isegi kasvu lõpuks saavutatud tasemele ei ole võimalik jääda, sest kõik variseb kokku, sealhulgas nii tööstustoodang kui ka toiduse tootmine ning elanike arv. Ehk lühemalt öeldes – sellises olukorras saabub globaalse tsivilisatsiooni kollaps.

Rooma Klubi simulatsioon näitas murrangu saabumist 2030-ndatel aastatel. Allikas: New Scientist

Kasvupiiride vastu ettevõetud sõjakäigu tulemusel domineerib täna ettekujutus, et Kasvupiiridega ennustati kollapsit juba sajandivahetuseks. Nagu lisatud kasvupiiride graafikust nähtub, midagi sellist seal ei väidetud. Kasutatud mudel näitas, et vaatamata kiirelt vähenevatele ressurssidele, alanevale sündivus- ja suremusmäärale, toidu, tööstustoodangu ja teenuste maht kasvavad 2015 -2020 aastani ja hakkavad siis kiiresti kahanema. Näeme ka seda, et aastaks 2000 oli maailma rahvastik, tööstustoodangu ja teenuste maht jõudnud üsna täpselt mudelijärgsele tasemele ning et inimese kohta tulev toidukalorite hulk osutus mõnevõrra suuremaks kui mudel seda lubanud oli.

Kuid kõige olulisem on mõista saada seda, et need tulemused ütlevad väga üheselt: kui praegused elanikkonna, tööstuse, keskkonnareostuse, toiduse tootmise ja ressursside ammendamise trendid jäävad muutumatuks, siis jõuab meie planeet oma kasvupiirideni enne käesoleva sajandi lõppu. Et sinna jõudmine tähendaks ilmselt järsku ja kontrollimatut elanike arvu ja tootmisvõime vähenemist.

Miks kasvupiiridele jõudmine ei tähenda stabiliseerumist?

Loomulikult on siin kõige intrigeerivamaks see küsimus, miks kasvupiiridele jõudmine ei too endaga kaasa elanikkonna arvukuse ja majanduse mahu stabiliseerumist vaid kollapsi. Kasutatud mudelis tõi kollapsi kaasa keerukas tagasisidestuse, sealhulgas muutunud demograafia ja keskkonnamõjude süsteem, mis hakkas kiiresti kahjustama nii tervist kui ka tootmist. Ning mis kõige tähtsam - piire tajutakse ja neile reageeritakse liig suure viivitusega, mis toobki endaga kaasa kõige suurema kahju. Just selle teguri arvesse võtmise tõttu tõi kasutatud mudel endaga kaasa kollapsi.

Sellise suure viivituse faktori lülitamine mudelisse oli lihtsalt geniaalselt ettenägelik. Seda, et ka terava kriisi ajal hakatakse reaalses elus ilmsetele ohtudele suure viivitusega reageerima, võis praeguse finants- ja võlakriisi päevil korduvalt ise kogeda. Kõike hakatakse tegema liiga hilja ja liiga vähe. 

Tänases riskidega täidetud maailmas on oluline mõista, et kasvupiiride põhiline sõnum käis just selle kohta, kuidas katastroofe oleks võimalik ära hoida. Kasvupiirides ei väidetud, et inimkond on määratud hukule, vaid selgitati, et kui elanikkonna ja majanduse kasvu piirata, on stabiliseerumine täiesti võimalik/saavutatav.

On üsna tõenäoline, et sel aastal ilmununa ei oleks raamat kasvupiiridest sattunud igakülgse tule alla. Aga siis ei meeldinud ta teadlastele selle autorite pärast, kes publitseerisid tulemusi enne kui need olid teaduslikult läbi uuritud. Poliitilisele parempoolsusele ei meeldinud kasvust tulenevatele ohtudele viitmine juba põhimõtteliselt. Ohtudega arvestamine nõuaks ju kapitali mänguruumi ahendamist. Katoliku kirikule oli vastuvõetamatu sündivuse kontrollimise idee.

Kuid kõige tugevam kriitika kasvupiiridele tuli majandusteadlastelt, kelle arvates kasvupiirid alahindasid inimese võimet luua uusi tehnoloogiaid, asendada ühtesid ressursse teistega, leida uusi võimalusi.

Paraku ei paista siin piisavat üksnes inimeste võimekusest. Kasvupiiride tiim kontrollis ju ka selliseid võimalusi. Isegi siis, kui inimkonnale anda piiritu ja mitte saastav energia ning suutlikkus kasutada piiratud ressursse korduvalt; lisaks sellele suurendada nende varusid kahekordseks, oli tulemuseks ikkagi keskkonna reostumine ja selle toimel elanike arvu järsk vähenemine. Ja kui lisaks eelnevale vähendada veel neljakordselt katastroofi põhjustanud keskkonna saastatust, hakkas elanikkond ikkagi vähenema seepärast, et kuskilt polnud enam võtta uut põllumaad.

Tänases maailmas ei ole kasvupiiridest rääkimine enam tabu

Ilmnes, et ainult siis, kui võtta kasutusele kõikvõimalikud tehnoloogilised uuendused ja piirata sündivust ja majanduskasvu saab maailma küllalt kõrge suhtelise jõukuse tasemel stabiliseerida. Õnneks on maailmamajanduses kuhjuvad probleemid tänaseks nii mitmeidki uurijaid kasvupiiride juurde tagasi toonud. Seekord juba eelarvamustevabalt. Nii näiteks ei leidnud juhtiv naftatööstuse pankur Matthew Simmons „Kasvupiiridega“ tutvudes sealt ühtegi sellist ekslikku ennustust, mida ta varem oli selle kritiseerijatelt kuulnud.

2008. aastal viis aga Turner läbi detailse analüüsi kontrollimaks seda, kui hästi tegelik kasv ühtib  „Kasvupiiride“ stsenaariumide omaga. Tulemus oli positiivne – kokkulangevus oli üllatavalt suur (vaata eelpool olevat joonist). On näha ainult ühte parameetrit, mille kohta võime suure kindlusega väita, et tulevik saab olema  „Kasvupiirides“ toodust erinev. Kuigi kuni 2000. aastani langes elanikkonna juurdekasv kokku stsenaariumides ettenähtuga, toimus see mitte kõrge sündivuse vaid vähenenud surevuse tõttu. See aga tähendab, et kollapsi põhjustajatest üks – elanike arvukuse kiire suurenemine - jääb sellisena nagu  „Kasvupiirides“ oli prognoositud, ära. Sündivus on aeglustunud tunduvalt enam, kui kasvupiirides oli prognoositud.

Kuid see ei tohiks vähendada meie muret tuleviku pärast. 2005. aastal parandatud sündimuse andmete alusel läbiviidud arvutused näitasid ikkagi kollapsi saabumist. Loomulikult ei ole see fakt veel tõestuseks sellele, et „Kasvupiirides“ kasutatud mudel on õige. Parandatud arvutus näitas üksnes seda, et nelikümmend aastat tagasi tehtud analüüsi järeldused kehtivad ka tänases, muutunud maailmas.

Kuigi täna ei teata, kas kasvupiirides kirjapandu on õige või mitte, teatakse nüüd seda, et elu pole tõestanud seal tehtud järelduste ekslikkust. Teame ka seda, et kui mudel oli liiga pessimistlik demograafia küsimustes, osutus ta liiga optimistlikuks keskkonna ja reostusega seotud küsimustes. Lisaks sellele teame ka seda, kui kergelt võib lahenduste leidmisega viivitamine muuta olukorda võimalikust palju halvemaks, viia isegi katastroofini.

Mida võivad endaga kaasa tuua järgmised nelikümmend aastat? On kaks erinevat lähenemist. Esimene neist väidab, et inimese leidlikkus toob kaasa sellised revolutsioonilised muudatused tehnoloogiates, mis lahendavad kerkivad probleemid ja teine, mis küsib kas inimese leidlikkus võib lõpmatuseni suureneda.

Kasvupiiride küsimusele ühese vastuse leidmine pole lihtne. Probleem on selles, et ka neljakümne aasta möödudes me ei tea, kas kasv on lineaarne või eksponentsiaalne. Häda on ju selles, et alguses näib eksponentsiaalne kasv välja samasugusena kui lineaarne ja tema täielikult teistsugune iseloom avaldub alles hiljem.

Kuid vaidlemine nende küsimuste üle mida ette teada pole võimalik, ei ole produktiivne. Ainus asi, mida teha saab, on püüda tulevikku võimalikult hästi ette näha ja püüda oma tegevustes võimalike ees ootavate probleemidega arvestada, sest teel 2050-sse ei saa kasvupiire ega teisi, möödunud kümnenditel lisandunud riske enam nii lihtsalt ja karistamatult ignoreerida.

Eesti, nagu ka teised rikkale maailmale järelejõudmist taotlevad riigid, on siin vastuolulises olukorras. Inimlikult on meil üheaegselt väga raske leppida sellega, et „ilusa elu“ laev on igaveseks läinud ja oleme sellele pääsemisest õige napilt (vast paarkümmend aastat) maha jäänud ning leida veel motivatsiooni pingutusteks elu päästmiseks planeedil nimega Maa. Mingis mõttes on see olukord sarnane meie osaga eurotsoonis - jõuda kohale just päästmisaktsioonide ajaks.

Samas ei takista „ilusast elust“ ilma jäämine meil olemast kiirem ja arukam paljudest teistest, kellel seesama „ilus“m inevik raske koormana kanda. Kuid arukalt saame toimida ikkagi üksnes siis, kui natukegi oskame võimalikke tulevikustsenaariume ette tunnetada.

Kui käesolev kirjutis vaatas tagasi, siis peatselt on Fututoas tulemas ka kasvupiiridele 40 aastat ettepoole vaatav lugu. Seda põhjusel, et Rooma Klubi eksperdid ise on „Kasvupiiride“ lähenemist taaskord uuendamas.