Järgneb Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallase arvamuslugu: 

Euroopa logistiliste lahenduste seisukohalt on olulised suhted kolmandate riikidega üle maailma, sealhulgas Venemaaga.

Transport on valdkond, kus Euroopa Liidu ja Venemaa huvid nii põimuvad, langevad kokku kui ka vastanduvad. Alates mõlema poole soovist, et autoveod kaotaksid piiriületusega võimalikult vähe aega, kuni ELi soovini maksta Siberi ülelendude eest vähem praegu Venemaa kehtestatud ebaõiglaselt kõrgetest tasudest.

Avanemine on ohtlik?

Venemaa avaneb tasapisi. Avatusega kaasnevad hirmud on Venemaal väga suured. Seda kõikides ühiskonnakihtides. See on sajanditepikkuse vaimulaadi küsimus.

Meie ettepanekuid ja samme tõlgendatakse sageli hoopis isemoodi, nähes neis kavandatust hoopis erinevaid märke, kaheldes asjades, mis meile tunduvad ilmselged ja lihtsad.

Isoleeritus pole selle ühiskonna jaoks midagi uut ega tundmatut, sellega ollakse harjutud. Pigem on ehk avanemine ohtlik, rahvusvahelised õigusnormid saatanast. Venemaa sisepoliitikas saadab sageli edu just neid poliitilisi jõude, kes jutlustavad eraldatust, külvavad vaenulikkust muu maailma vastu.

On üsna keeruline leida õige lähenemine avatuse toetamiseks. Tuleb arvestada, et Venemaal on väga tugevad ringkonnad, kes on igasuguse rahvusvahelise suhtlemise vastu.

Minu üks kogemus läbirääkimistelt Venemaaga on seotud õigusliku dokumendi (nt pooltevaheline leping, allkirjastatud kokkulepe) ning poliitilise avalduse (nt deklaratsioon, tähtsa inimese kiri) vahekorraga.

Kui Euroopa inimesed peavad kõige tähtsamaks alati jõuda mingi allkirjastatud, siduva dokumendini, kus on kindlaks määratud selged protseduurid otsuste vaidlustamiseks ja võimalused sanktsioonide rakendamiseks, siis Vene partnerite jaoks on väga tähtis poliitiline avaldus.

Sellel on oma ajalugu, sest mäletatavasti oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee otsus selline, mis oli seadustest hulga kõrgemal ja millele seadused allutati. Ja sellelgi on oma eellugu tsaariajast, kus tsaari ukaas oli palju tähtsam kui mingid maksuseadused (selle kohta võib lugeda näiteks Richard Pipesi raamatuid).

Lennundussuhted eelkõige

Eurooplaste arvates liigume läbirääkimistel edasi vaid siis, kui tulemuseks on allkirjastatud ja õiguslikult siduv dokument. Vene partnerid peavad poliitilist avaldust sama tähtsaks ja on üllatunud ning isegi veidi solvunud, kui eurooplased sellest suuremat ei hooli.

Valdkonniti on ELil kõige suurem huvi arendada Venemaaga lennundussuhteid. Lennundus, sealhulgas kaubalennundus, on kiiresti arenevja muutuv majandusharu.

Lennundussuhted kolmandate riikidega on ELi pädevuses. Venemaaga koos ühise lennundusruumi loomine toob märkimisväärset kasu. See on hea lennuohutuse seisukohalt ning annab uusi ärivõimalusi lennuliinidele.

Loomulikult on ühine lennu-ruum hea ka reisijale ja logistikaettevõtetele, kes vajavad keskseid hästivarustatud lennujaamu. Selliseid on Venemaal praegu vaid mõni üksik.

Kirjutasime Venemaa transpordiministri Igor Levitiniga 2010. aasta novembris alla kokkuleppele, et meie siht on täieulatusliku lennunduslepingu sõlmimine ELi ja Venemaa vahel. Palju tööd on veel ees, aga kes on öelnud, et sellised asjad peaksid lihtsad olema.

Maismaatransport on oluline kaubavahetuse seisukohalt, aga kokkulepete sõlmimiseks ja läbirääkimisteks pole liikmesriigid ELile luba ega volitusi andnud. Nii mõnigi arvab (sh Venemaal), et rohkemat oleks võimalik ära teha siis, kui ELile antaks volitus maismaatranspordi alal läbi rääkida ja lepinguid sõlmida.

Maismaatranspordi puhul tuleb ka silmas pidada, et vaid osa sujuvast kulgemisest sõltub transpordipoliitikast ja seda korraldavatest asutustest. Hoopis suurem osa on tollivõimudel ja isikudokumente kontrollival piirivalvel. Uhkel kiirteel on vähe mõtet, kui sõidukid piiril tunde ja päevi peavad ootama.

Läbirääkimised Venemaaga pole lihtsad. Ka ELi enda läbirääkimispositsioon pole sageli nii tugev, kui ta võiks olla. Liikmesriikides on levinud kummaline arvamus, et eraldi tegutsedes on kahepoolsetel läbirääkimistel võimalik Venemaaga parem kokkulepe saavutada.

Tõepoolest, mõnikord saab mõni üksik riik tõesti hea kokkuleppe. Keegi ei tea, mis on sellise leppe tegelik hind. Aga 26 ülejäänud liikmesriiki kannatavad.