Analüüs: rahvaloendus ja sõnum selle ridade vahel
Swedbank privaatpanganduse tegevdirektor Vaiko Tammeväli kirjutab, et esialgsete andmete alusel loendati Eestis 1,327 miljonit elanikku ning kuigi antud numbrit korrigeeritakse ilmselt allpoole, ei ole meie rahvastikviimase kümnendi jooksul drastiliselt vähenenud.
Järgneb Swedbank privaatpanganduse tegevdirektor Vaiko Tammeväli analüüs:
Eesti elanike üleriigiline kokku lugemine on selleks korraks läbi. Võime endale õnne soovida, eesmärk sai täidetud – esialgsete andmete alusel loendati Eestis 1,327 miljonit elanikku. Antud numbrit korrigeeritakse ilmselt allpoole, kuid erinevalt Lätist ja Leedust võime rahul olla – meie rahvastik ei ole viimase kümnendi jooksul drastiliselt vähenenud.
Teisalt jätkub demograafiline trend, mis oli selge ka enne loendust – trendi nimi on rahvastiku vananemine. Ilmselt on enamik sellest kuulnud, kuid kui paljud on selle teema enda jaoks lahti mõtestanud? Mida see tähendab minu jaoks täna ning lähimas ja kaugemas tulevikus? Rahvaloendusest tulenevad detailised andmed muuhulgas rahvuse, hariduse, elukutse jms osas on huvitavad ja tekitavad ühiskonnas palju diskussiooni, kuid loodan, et selles valguses leiab sügvamat käsitlust ka Eesti rahvastikupüramiid ja sellest tulenevalt meie ees seisvad väljakutsed.
Võtame näiteks vanaduspensioni. Maailmas laiemalt jälgitud suhtarvuks on tööealiste (vanuses 20-64) ning pensionäride (vanuses 65+) suhe. Statistikaameti rahvaarvu prognooside kohaselt oli 2010. aastal Eestis iga üle 65-aastase kohta 3,6 tööealist – aastaks 2020 on see suhe 3,2, aastaks 2040 juba 2,6 ning 2050. aastaks vaid 2,2. Reaalsuses muidugi kõik tööealised ei tööta ehk tegelikult on pensionihüve saajate kohta veelgi vähem maksumaksjaid - statistikaameti andmetel oli käesoleva aasta alguse seisuga Eestis tööga hõivatud inimesi ligi 615 000. Vanaduspensioni saajaid on aga ligi 300 000.
Võrdluseks olgu öeldud, et OECD riikides keskmiselt oli 2008. aastal 4,2 tööealist iga üle 65-aastase kohta ning aastaks 2050 ennustatakse selle suhteks 2,1. Jaapanis näiteks on vastavad numbrid lausa 2,8 ja 1,2.
Kui täna moodustab Eesti keskmine riiklik vanaduspension keskmisest brutopalgast (edaspidi brutoasendusmäär) ligi 40%, siis Praxise prognoosi kohaselt on see number aastal 2050 ligi 25%. Liites riiklikule pensionile II samba varad, on meeste oodatav brutoasendusmäär kahest sambast kokku samuti ligi 40% ning naistel ligi 35%. Kuna riikliku pensioni baasosa on kõigile ühesugune, siis saab asendusmäär olema suurem madalamat palka teenivatel inimestel ning väiksem kõrgepalgalistel.
Praeguse stsenaariumi puhul tähendab tulevikus I ja II samba toel pensionipõlve pidamine vaesusriskis või selle piiril elamist. Eestil ning kõikides teistes vananeva ja mitte kasvava rahvastikuga riikidel seisavad ees keerulised valikud, kui soovime inimestele väärikat pensionipõlve võimaldada. Lihtsustades on meil valida kolme põhilise arengustsenaariumi vahel: a) tõsta oluliselt tööealistelt kogutavaid makse ning selle arvelt riiklikku pensionit; b) suurendada järsult sündivust ning tõsta pensioniiga, et mõjutada maksumaksjate ja pensionihüve saajate suhet; c) suurendada inimeste vastutust väärika vanaduspõlve kindlustamise ees ning tõsta keskmist pikaajalist kogumismäära.
Maksude tõstmise või langetamise teemal saab lõputult vaielda. Küll aga ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et kui ühe maksumaksja kohta on kaks korda rohkem vanaduspensioni saajaid, siis samaväärse tulemuse saavutamiseks tuleks muude tingimuste samaks jäämise korral ka makse kaks korda tõsta. Teoreetiliselt võimalik, kuid reaalsuses ei ole selline maksutõus jätkusuutlik. Sündivuse käsukorras suurendamine ei ole realistlik ja sarnaste valikute juures on mõned riigid panustanud massilisele immigratsioonile. See samm avaldab alguses maksulaekumisele positiivset mõju, kuid toob pikas perspektiivis kaasa teisi probleeme – näiteks sisserändajate ühiskonda integreerimise valud. Ühel hetkel soovivad pensionihüvesid ka mujalt sisserännanud töötajad.
Pension kolmandiku võrra alla ootuste
Seega pean kõige realistlikumaks kolmandat stsenaariumit. Igaüks, kes soovib väärikat pensionit, peab juba täna sellele mõtlema ja reaalselt panustama. Samas võib erinevatele uuringutele tuginedes väita, et käärid inimeste ootuste ja reaalse olukorra vahel on väga suured.
Swedbanki Eraisiku Rahaasjade Keskuse Balti säästu-uuringu kohaselt ootab 64% eestlastest pensionisissetulekuks vähemalt 60% enda pensionieelsest palgast. Reaalsuses suudab I ja II sammas tagada keskmisele inimesele heal juhul 35-40% pensionieelsest palgast. Saamaks juurde puudujäävad 25%, tuleb hinnanguliselt koguda III sambasse ligi 35 aastat ning paigutada sinna igal aastal 10% enda sissetulekust. Sellises ulatuses teeb sissemakseid aga vaid mõni protsent tööealistest.
Demograafilistel trendidel ja väärikaks pensioniks kogumisel on sarnaseid jooni. Muudatused tänases käitumises avaldavad mõju alles aastate pärast. Kui õige aeg maha magada, siis on juba raske midagi muuta.
Rahvaloendusega läks õnneks, sest erinevalt mõnedest prognoosidest ei ole sajad tuhanded inimesed jäädavalt lahkunud.
Esmalt tuleks teadvustada endale oma vajadusi tulevikus, ja seda märksa pikemalt kui aasta-paari lõikes. Kahjuks on eelkirjeldatud prognoosid vägagi realistlikud ning nendesse raamidesse mahub ka meie endi pensionipõlv siin Eestis. Võimalused väärikama vanaduspõlveni jõudmiseks on meile teada – need on investeeringud sammastesse, kinnisvarasse, finantsinstrumentidesse, ettevõtlusesse.
Tähtis on oma tänast olukorda realistlikult hinnata, seada eesmärgid ning valida vajadustest lähtuvalt sobiv lahendus. Pikaajalisel säästmisel on kõige olulisem õigel ajal alustada ning vara kogumise distsipliinist kinni pidada.
