Fututuba: Kasvupiiride mõte selgub aastakümnetega

Arengufondi ekspert Heido Vitsur kirjutab fondi blogis Fututuba, et uus Rooma Klubi raport tõstatab kogu inimkonna jaoks selliseid tähtsaid küsimusi, nagu kui palju inimesi meie planeet suudab ülal pidada, kas usk lõpmatu kasvu võimalustesse jääb püsima, kas kliimamuutusi õnnestub kontrolli alla saada, kas tulevikus inimeste elu kvaliteet maailmas paraneb või mitte?

Järgneb Heido Vitsuri blogipostitus:

7. mail avalikustas Rooma Klubi Jorgen Randersi ja enam kui 30 kaastöötaja koostatud maailma uue tulevikuvaate järgmiseks neljakümneks aastaks: „2052: A Global Forecast for the Next Forty Years" (2052: Globaalprognoos järgmiseks neljakümneks aastaks).

Uus Rooma Klubi raport (vanast raportist rääkis selle loo esimene osa) tõstatab kogu inimkonna jaoks selliseid tähtsaid küsimusi, nagu kui palju inimesi meie planeet suudab ülal pidada, kas usk lõpmatu kasvu võimalustesse jääb püsima, kas kliimamuutusi õnnestub kontrolli alla saada, kas tulevikus inimeste elu kvaliteet maailmas paraneb või mitte?

Raportis jõutakse järeldusele, et enamiku tulevikuprobleemide põhjuseks on asjaolu, et tänases maailmas domineerib majanduses ja poliitikas toimuvale väga lühiajaline vaade ning et on viimane aeg hakata juhinduma pikemaajalisest vaatest arengule, sest neljakümne aasta pärast kurssi muuta on juba hilja. Kurssi tuleb muuta nüüd.

Maailma suurim tulevikurisk on lühiajalise vaate valitsemine

On reaalne oht, et valitsused ei taha nagu omal ajal Titanicu kaptengi hetke probleemidega tegelemise või teistsuguste huvide pärast märgata ja tõsiselt võtta tulevikku puutuvaid olulisi signaale. On saatuslikult ebapiisav, kui otsustajate põhitähelepanu piirdub peaasjalikult arutlustega nafta hinnast ja sellest, kuidas vähendada riikide rahanduslikke puudujääke ja stimuleerida majanduskasvu. On traagiline, et meie silme all süvenev inim- ja looduskeskkonna kokkupõrge pälvib nii vähe avalikku tähelepanu.

Rooma Klubi arvates on peamine häda siin selles, et status quo säilitamine teenib massimeediat, haridust ja poliitilist agendat kontrolliva rahvusvahelise kapitali huve, kes kasutab oma positsiooni ka kriitiliste häälte mahasurumiseks.

Paraku pole finantstasakaalu ja majanduskasvu probleeme võimalik jätkusuutlikult lahendada, kui nende lahendamisel ei võeta arvesse vajadust reformida kogu finantssüsteemi, vastata kliimamuutustest, ressursside ammendumisest, tööpuudusest ja toidu nappusest tulenevatele väljakutsetele.

Kriiside põhjuseks on iganenud tõekspidamised

Rooma Klubi uues sõnumis maailmale: „2052: globaalprognoos järgmiseks neljakümneks aastaks“ väidetakse, et praeguste kriiside süvapõhjus on selles, et maailma mõtestamisel kasutatakse siiani ajast ja arust teoreetilisi kontseptsioone, tuginetakse iganenud arusaamadele (näiteks majanduse, looduse ja sotsiaalse omavahelistest seostest), institutsioonidele ja väärtustele. Et võitluses finantskriisi, kliimamuutuste, töötuse ja toidu nappusega pole saavutatud edu seepärast, et kompleksele probleemile on pakutud fragmenteeritud lahendusi. Seda nii probleemi mõistmise, asjale lähenemise kui ka lahenduste tasandil.

Rooma Klubi on veendunud, et nüüd, nelikümmend aastat pärast „Kasvupiiride“ avaldamist, pole enam mingit kahtlust selles, et maailm on ületanud ja ületab jätkuvalt meie planeedi loomulikke piire. See tähendab, et toimitakse jätkusuutmatult.

Oleme ju uue aastatuhande esimese kümne aasta jooksul kokku puutunud vähemalt viie suurema ökoloogilise, majandusliku ja sotsiaalse kriisiga. Kõik need kriisid on märgiks sellele, et midagi on läinud viltu.

Siinjuures on need eraldi kriisid, olgu selleks hõivatuse, toiduse, finants-, majandus- või ökoloogiline kriis, vaatamata oma individuaalsusele paljuski saanud alguse ühest ja samast juurest. Selleks ühtseks lähtekohaks on tõsiasi, et praegune väärtuste süsteem ei sobi nende kriiside, millega maailm nüüd kokku on puutund, ületamiseks ja et meie tegevus põhineb ajast maha jäänud veendumustele, institutsioonidele, instrumentidele ja majandusele.

Selleks, et efektiivselt toime tulla praeguse, endisest kõrgema tehnoloogilise suutlikkusega, ühiskonna globaliseerumisega, inimeste suurema mobiilsusega jne on vaja liikuda uute, senisest arenenumate sotsiaalsete süsteemide suunas. Sellel liikumisel ei ole vaja pöörata oma tähelepanu sellele, mis tundub meile kaotusena, vaid sellele uuele, mida inimkond pole seni kunagi omanud. Ühiskond ju areneb.

On oluline mõista, et kui me püüame mõista olevikku ja tulevikku mineviku valguses, näeme me üksnes masendusega lõppevaid probleeme. Kui aga vaadata olevikku tuleviku valguses, siis sunnib see meid arenema ja kasutama neid võimalusi, mida tulevik pakub.

Milline on Rooma Klubi arvates maailm aastal 2052?

Rahvastik kasvab 8-10 miljardi inimeseni, see on praegusest 15-43% suuremaks ja stabiliseerub enne 2052. aastat. Tingituna tehnoloogilisest arengust ja nõudluse kasvust suureneb maailma SKT seevastu kolmekordseks, see on vähemalt 7 korda kiiremini kui elanikkond.

Selline areng toob kaasa inimkonna ökoloogilise jalajälje suurenemise ja looduslike ja sotsiaalsete süsteemide tasakaalustatuse vähenemise. On oht sattuda tundmatusse, inimese kontrollile mittealluvate mittelineaarsete protsessidega maailma.

Selleks, et maksimeerida oma võimalusi eduks on Rooma Klubi arvates vaja:

Esiteks, defineerida ümber ühiskonna arengut suunavad väärtused. Väärtustest oleneb see, kes me oleme ja mida me teeme. Järgmise neljakümne aasta jooksul ei sõltu meie tulevik mitte niivõrd sellest, mida maailmas toodetakse, vaid sellest, millised väärtused siis domineerivad. Eeskätt aga sellest, milline on eetika ja moraal.

Teiseks, arendada nii teoorias kui ka praktikas uut majandust. Siinjuures tuleb seada eesmärgiks, et loodus- ja sotsiaalne kapital oleks õigesti väärtustatud; et tuleviku finantsturud suunaks kaupade ja teenuste pakkumist inimestele maailma jätkusuutlikust arvestades; et oleks piisavalt töökohti tagamaks inimestele korralikku sissetulekut. Praegu on paraku nii, et need toimingud turul, mis tagavad tulu suurenemise, on tervitatavad ka siis, kui nad toovad kaasa töökohtade kadumise ja paljude inimeste viletsuse. Peame arvestama, et praeguse majandusteooria alused rajati ikkagi kakssada aastat tagasi, see on ajal, kui maailm erines tänasest dramaatiliselt. Sel ajal oli külluses looduslikku kuid nappis inimkapitali. Siis ei osanud keegi ette näha, et kunagi ilmuvad globaalsed avalikud teenused ja vastavad institutsioonid. Lisaks ülaltoodule on piirjooned majanduse ja inimtegevuse teiste valdkondade vahel tänaseks oluliselt ähmastunud. Majandust võib leida ökoloogias, poliitikas kui ka sotsiaalsfääris; on tekkinud õnne ja sotsiaalse kapitali majandusteadused. On ilmne, et tänapäeval sobib SKT mõõtmine vähem kui kunagi varem jõukuse ja sotsiaalse progressi mõõdikuks.

Kolmandaks on vajalike muudatuste elluviimise juhtimiseks vaja vastavaid institutsioone ülemaailmsel, rahvuslikul ja kohalikul tasandil. Probleem on siin selles, et meie kõigi tulevik sõltub järjest suuremal määral sellest, kuidas maailmas suudetakse toime tulla probleemidega, millel „pole passi“, mis on rahvusülesed nagu kliimamuutused, kalavarud, ookeanide olukord, siia kuuluvad ka sellised reeglid, mis teevad inimeste elu kindlustatumaks ja kaitstumaks. Need küsimused ei ole lihtsate killast, sest paljude arvates on globaalse valitsemise (ingl k global governance) idee otseses vastuolus rahvusriikide ja kohalike kogukondade õigustega.

Siinjuures pole hetkel võtmeküsimuseks siiski üksnes see, kas me suudame muuta oma globaalset elustiili nii, et see mahuks meie planeedi looduslikesse piiridesse, vaid just see, kuidas me suudame nii teha.

Turg ja valitsemine

Jõukas ja stabiilne ühiskond nõuab õiget tasakaalu turu kui innovatsiooni stimuleerija ja ressursside efektiivse kasutamise tagaja ning valitsuse kui üldise huvi eest seisja vahel.

Vajalike muudatuste reaalsus sõltub rahvuste suutlikkusest toimida ja seepärast peab Rooma klubi järgmise neljakümne aasta edulooks Hiinat, kuivõrd Hiina suudab tegutseda. Nende arust ei ole halb ka BRICS-i (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna Aafrika) maade olukord. Põhiprobleemiks saavad olema aga küpsed majandused.

Läks vaja neljakümmet aastat, et mõista „ Kasvupiirides“ öeldut: „business as usual“ (eesti k senine, harjumuspärane äri) ei ole valik, kui tahame oma lapselastele jätta elamiskõlbliku maa. Kuid nüüd pole enam võimalik oodata nelikümmend aastat.

Oma uute seisukohtade tutvustamiseks ja propageerimiseks kavatseb Rooma Klubi viia läbi 18 kuu pikkuse kampaania „2052: Maailm 40 aasta pärast“. Selle kampaania käigus loodetakse aktiveerida mõtlemist tulevikule eesmärgiga muuta maailma jätkusuutlikumaks. Rooma Klubi hinnangul on kiirelt kasvav globaalne liikumine juba praegu haaramas miljoneid selleks, et ehitada üles palju jätkusuutlikum ja võrdsem maailm. See, mis neid inimesi ühendab on visioon sellisest paremast maailmast, kus inimene elab rahus iseenda ja loodusega, maailmast mis on tänasest tunduvalt turvalisem, stabiilsem, elamiskõlblikum. Rooma Klubil on seekord optimismiks rohkem alust kui nelikümmend aastat tagasi, sest seda liikumist toetavad nüüd innovatsioonid infotehnoloogias, kõrgem haridustase, suurem demokraatia ja vabadus, enam sallivust, suurem võimekus organiseerida ja arendada erinevaid sotsiaalseid institutsioone. Samas ei ole Rooma Klubi ülemäära optimistlik ega pea võimatuks, et mõnes valdkonnas võib tulla kollaps ka enne 2052. Maailm on loodusressursside kasutamisel piire juba liig palju ületanud.

Täna me siiski veel ei tea, kui sügavaid reforme maailm kriiside ületamiseks vajab

On tõsi, et täna on olukord maailmas igas mõttes tunduvalt erinev sellest, mis valitses nelikümmend aastat tagasi. Samas on tõsi ka see, et me ei tea, kui põhjendatud värske Rooma Klubi ettekuulutus tegelikult on. Kuid sügava ja mitmetahulise kriisi olemasolu on fakt, mida pole enam võimalik eitada. Samuti pole võimalik eitada seda, et me pole vaatamata maailma enneolematule majanduspotentsiaalile suutnud mitme aasta jooksul leida sellest mitmetahulisest kriisist väljapääsu. Seega ei saa välistada suurte muutuste või reformide perioodi saabumist lähiajal.

Võimalike 2008–09 aasta sarnaste vapustuste kordumise vältimiseks on väheste ressurssidega, avatud ja maailmamajanduses kergekaalulisel Eestil võimalike tulevikustsenaariumide tajumine ülimalt oluline. On selge, et mistahes kriisis tuleb rahvastel loota peamiselt iseendale ning et välisabi ükskõik mis kujul ei pruugi sugugi eelmiste kümnendite jooksul tekkinud sotsiaalmajanduslikele ja ökoloogilistele probleemidele lahendust pakkuda.