Finantsvaade.ee: Võlakirjade järelturg Euroopas kokku kuivamas
Danske Capitali investeerimisvaldkonna juht Märten Kress, kirjutab fondi blogis Finantsvaade, et Euroopa võlakriisi ühe kõrvalmõjuna on hakanud esile kerkima võlakirjade järelturu aktiivsuse langus ehk teisisõnu on paljud Euroopa ettevõtete ja ka riiklike institutsioonide võlakirjad muutumas üha vähemlikviidseks.
Järgneb Märten Kressi blogipostitus:
USA investeerimispanga JP Morgan Suurbritannia haru tegevdirektor Michael Ridley illustreeris eeltoodut hiljuti järgmiselt:
“JP Morgan kauples eelmisel aastal 5 000 erineva võlakirju välja andnud institutsiooni võlapabereid. 1 000 kõige sagedamini kaubeldud võlakirjast ainult 8 kauplesid turul kolm või enam korda päevas. 26 võlakirja kauplesid keskeltläbi kaks korda päevas, 134 kord päevas ja 832 kõigest kolm korda nädalas. Kogu panga võlakirjade kauplemisportelli likviidsust analüüsides selgus, et 145 000 erineva võlakirjaga ei tehtud kogu 2011 aasta jooksul finantsturgudel ühtegi tehingut.”
Sellisel võlakirjade järelturu likviidsuse langusel on kaks olulist mõju. Esiteks, kuna enamikel juhtudel kajastatakse väärtpabereid raamatupidamises turuhinnas, siis turu vähese aktiivsuse või selle puudumise puhul tuleb paljude võlakirjade jaoks ümber vaadata senised hinnastamise põhimõtted. Teine otsene implikatsioon madala likviidsusega järelturu korral on hinnakõikumiste ulatuse ehk volatiilsuse tõus.
Euroopa pangandusregulatsioon liigub järk-järgult selles suunas, et kommertspankadel on üha vähem mõistlik hoida suuri võlakirjade kauplemisportfelle ja seeläbi pakkuda järelturule likviidsust. Seega on Euroopa võlakirjade järelturg pigem veelgi kokku kuivamas. Esile tõusevad ja domineeriva positsiooni haaravad võlakirjaturul pankade asemel hoopis suured institutsionaalsed investorid nagu näiteks BlackRock.
Selliste investorite mõjul on (eelkõige ettevõtete) võlakirjaturg muutumas: investeerimishorisondiks saab üldjuhul võlakirja lõpptähtaeg ja enamus kauplemisest toimub suurte institutsioonide endi vahel blokk-tehingutena.
Seega tasub võlakirjadesse investeerimisel üha enam arvestada võimalusega, et vajadusel ei pruugi olla võimalik soetatud võlakirja mõistlikel hinnatasemetel müüa ja esialgsest lühiajalisest kauplemisideest või taktikalisest raha paigutusest võib kujuneda pikaajaline investeering. See omakorda viitab kasvavale vajadusele edaspidi veelgi hoolikamalt võlakirja väljaandjate krediidivõimekust analüüsida.
