Seadus küll muutus ning täna juba võiks hakata tegelema mikrolaagerdusega, mis võiks tuua turule palju huvitavaid uusi ja pisikesi tootjaid. Kas eksperdina näete uute nišiõlletootjate tulekut turule?

Põhimõtteliselt on tegemist valiku mitmekesistamisega. Nišiõllede tootjatel on teatud ostjaskond alati olemas. Ilmselt piirdutakse siiski peamiselt kohapeal müügiga - olgu siis püsikülastajatele või turistidele. Neis õlleriikides, kus väiketootjaid palju, on tavaliselt tootjal olemas ka oma lugu, mida rääkida ja õlletootmine, mida näidata. Tihtipeale väga omanäoliselt sisustatud ja vaatamist väärt lahendused. See on osake kohalikust väga pikaajalisest joogikultuurist ja seetõttu ka Eestis teretulnud. Eestil kahjuks sellised traditsioonid puuduvad, ilmselt juba sajandeid on nt viina eelistatud õlledele.

Mis võiks olla põhjus, et tootmisi ei teki juurde? (Lätis ja Leedus on väga palju väikeseid ja kohalikke tootjaid)

Tööstuslik õlletootmine on kallis, see nõuab häid seadmeid ja väljakujunenud oskusi. Ilmselt on teatud perioodil olnud alkoholitootmist mittesoosivaid aastaid, kui õlletootmises perspektiivi ei nähtud. Väiketootmise kulud on suured, raske on leida müügikanaleid. Kindlasti on oma roll sellel, et tooraine on spetsiifiline ning valdavalt Euroopast tulevat toorainet on raskem kätte saada. Nii näiteks puudub Eestis täielikult oma õllelinnase-, pärmi- kui ka humalatööstus, mis ongi lisaks veele õlle põhikomponendid. Kuna Eesti on väiksem kui naaberriigid, siis on ka arvuliselt vähem seda kriitilist tarbijaskonda, kes oskaks hinnata just tihtipeale palju kallimaid eriõllesid. Lihtsamalt öeldes rahaliselt ei tasu ära!

Kas eestlasest õllejooja hulgas on huvi oma maitsebukette laiendada?

Maitseõlledest on PULS ilmselt Eestis üks arvestatavamaid, sel suvel lisandus ka gurmeeõllede sari. Nii maitseõllede kui ka eriõllede puhul tuleb arvestada, et tegemist on pigem mekkimise õlledega. Neid on põnev siduda erinevate toitudega ning mitmed neist sobivad ka naiste maitseeelistustele. Osad õlled on maailmas lihtsalt teistsugused, ehki meie kohalikus kontekstis võõrad. Rohkem reisinud eestlasesele on nisuõlu kindlasti tuttav, samuti Ale-tüüpi õlu. Mõlemad on ka sellest aastast PULS sarjas olemas. Toota on eriõllesid keerulisem ning kallim kui harjumuspäraseid lager-tüüpi heledaid õllesid. Kui viimasel ajal on Eestis palju juttu õllekultuuri kasvatamisest ja õlletarbija harimisest, siis siin ongi just see võimalus.

Eelmise küsimuse jätkuna ... tulite turule esimese kohaliku gurmeeõllede seeriaga. Kuidas neil läheb, kuidas on vastu võetud? Kas on plaanis veelgi laiendada oma portfelli?

Gurmeeõllesid hakkasime esmalt tootma 2011.aastal Taani turule. Iga algus on olnud raske, nii ka meie oleme alles õpipoiste rollis. Huvilised, kes juhtusid neid proovima, soovisid neid ka Eestisse. Üldiselt on tagasiside olnud positiivne. Kuna Taani jaoks toodetav gurmeeõllede valik on laiem, tegime otsuse tuua neist Eestis müügile esialgu kaks Ale-tüüpi õlut ja ühe Bock2 tüüpi õlle. Gurmeeõllede algus on olnud sedavõrd julgustav, et tõesti oleme mõelnud uute maitsete peale.

Õlu on iseenesest oma tootmisprotsessilt ning võimalustelt veelgi laiem kui vein. Miks BrewDogi, Mikkelleri või SamuelAdamsi stiilis ei katseta suured ettevõtted erimekkidega oma põhitoodete kõrvalt?

Eriõllede tootmine võtab enda alla osa tootmisvõimsusest. Partii valmistamine võtab 2 - 3 korda enam aega, kuni 2 kuud. Suurtel õlletehastel on efektiivsem toota sarnaseid tooteid ja võimalikult palju. Paradoksaalne, aga kui sama toodet tarbijale aastaid pakkuda, siis sellega harjutakse ära. Tõepoolest, viimsel ajal on tunda, et Eesti õllejooja tahab ka midagi uut. Olgu see siis nisuõlu, Ale-tüüpi õlu või midagi veelgi erilisemat.

Kui suurt investeeringut nõuaks mikrolaagerdusega alustamine?

Investeering on piisavalt suur, et eelnevalt tõsiselt kaaluda. Lisaks alates 0,5 miljonist eurost algavale rahale, on tootmiseks vaja siirast huvi, entusiasmi ja oskusi.